Koš-Agatšist piiripunkti suunas sõites tuli meile KTM-il vastu Stefan – sakslane, kellega olime kohtunud Almatõs hostelis olles. Oli pühapäev, ja piiripunkt olla olnud suletud. Veeresime niisiis koos tagasi Koš-Agatši, et minna järgmisel päeval koos uuele katsele.
Pärast mitte just kõige lahedama diagnoosi saamist ei olnud kerge Almatõst lahkuda – pea oli veel enne asjade kokkupakkimist ja tsikli selga istumist täis kümneid stsenaariume kõikvõimalikest viltuminekutest – alustades sellest, et ta ei lähegi üldse käima, lõpetades sellega, et ta sureb välja kõige suuremas liikluskeerises ning põhjustab sellega ohtliku olukorra. Parim, mida ma siiski teha sain, oli hinge kinni hoida.
Murgabist põrutasime põhja suunas. Tee ronis aeglaselt, kuid järjepidevalt üha kõrgemale, ning muutus ka üha viletsamaks. Kuna meil oli ees seni kõige kõrgema kuru – Ak-Baitali – ületus, mis ühtlasi tähistas ka Tadžikistani ja Kõrgõzstani piiri, siis me ei viitnud teel palju aega maastike pildistamisega (seda enam, et ilm oli pilves), vaid pressisime aina edasi – kohe kindlasti ei tahtnud me kuru lähedale suurele kõrgusele telkima jääda.
Üldiselt tundub, et ühte ekpeditsiooni sisse elamiseks kulub umbes 5000 kilomeetrit. Selle peale ununevad üha harvemini pähe tikkuvad mõtted kodust, tööst ja muudest tavapäraselt igapäevastest asjadest ning hakkad üha enam tähele panema seda, mis toimub sinu ümber. Meie esimesed viis tuhat tiksusid täis Aserbaidžaanis – riigis, millest suhteliselt vähe teatakse.
Armeenia ja Aserbaidžaani vahel asub veel üks piirkond, kuhu välisministeerium reisida ei soovita, ning kuhu sisenemine on Aserbaidžaani seaduste kohaselt tegelikult lausa illegaalne. Tegemist on Armeenia kontrolli all oleva Mägi-Karabahhiga, mille iseseisvust pole ükski riik tunnustanud.
Margus oli endale pähe võtnud, et tuleb Transnistriasse minna. Enamusel kaartidest te sellist riiki ei leia – ametlikult ei ole seda justkui olemas, sest praktiliselt keegi (peale Venemaa vist) ei ole Transnistriat tunnustanud. Ometi on neil oma valitsus, oma rubla, ning muidugimõista ka toimiv piirikontroll. Olime lugenud õuguslugusid sellest, kuidas sellesse Moldova territooriumil asuvasse “vabariiki” ei pääse ilma hulgaliselt sularaha loovutamata, ning et politsei pidi igal võimalusel püüdma väljamõeldud rikkumiste eest trahve kasseerida. Just selline koht, kuhu iga normaalne turist tahab minna!
Üks suur valge laik meie maailmakaardil, mida mõni aeg tagasi kolm aastat järjekindlalt “läbi käidud” sai, jäi kuidagi kripeldama. Küll sai vahepeal närvide rahustuseks Islandil käidud (sellest ehk kunagi hiljem), aga see on maailma mastaabis ikkagi köömes. Nii et pärast pikka vaagimist võtsime südame rindu ning vaatasime sellele valgele laigule väljakutsuval pilgul otsa. Pakkisime asjad kahele mootorrattale ning asusime teele. Eks näis, kaugele jõuame…
Eks ta ole olnud natuke nagu muinasjutt või unenägu, see kolmeaastane ekspeditsioon – eriti tagantjärele vaadates – kõik need pildid ja helid, kohtumised ja juhtumised…
Maroko oli määratud olema selle unenäo lõppvaatus – sellele järgnev Euroopa kui pika istumise järel toolist tõusmine, teatrisaalist väljumine, riiete lunastamine garderoobist, ning välja külma ja tuule kätte astumine, mõtted täis värskeid, veel seedimata muljeid. Kuid enne veel tahtsime võtta sellest etendusest viimast, salvestada oma mälusse veel viimased eredad mõttekillud, millest saada innustust ja inspiratsiooni.
Pärast aeganõudvat piiriületust Mauritaaniast Marokosse jõuame Lääne-Saharasse – maale, mis on surutud Atlandi ookeani ning Sahara, maailma suurima kõrbe vahele. Ometi on need kaks niivõrd võimukad, et puudub igasugune kompromiss – üks lõpeb, teine algab. Seisad üks jalg kõrbes, teine merelainetes…
Pärast Kribi põrutasime otse Limbesse, mis asub samuti mere ääres, kuid kus rannad ei olnud enam kaugeltki mitte nii idüllilised ning kus aina lahistas vihma sadada, päevast päeva. Pidavat olema üks vihmasemaid kante maailmas, kuid isegi kui see nii ei ole, peab ta kindlasti olema üks vihmasemaid kante Saharast lõuna poole jäävas Aafrikas – praegusel vihmaperioodil muidugi eriti. Meie Kesk- ja Lõuna-Aafrika kaardil on üks nurk pühendatud eri linnade kliimaskeemidele, ning Limbest kiviviske kaugusel asuv Douala on ilmselgelt vetejumala pärusmaa, sest juunist septembrini sajab seal igakuiselt maha üle 400 mm vihma.