Portsu analoogkaameraga klõpsitud piltidest saab näha siit.
Sildiarhiiv: india
Esimene suutäis Pakistani
Ületades piiri India ja Pakistani vahel ei saa märkamata jääda kontrast kahe riigi vahel. Maastik on muidugi sama – suvekuumuses kõrbenud tasandikud, ning linnapiltki on tuttav – valitseb kaleidoskoopiline kaos. Erinevusena silma vaid see, et hindu templid on asendunud mošeedega, ning teedel vuravad kujuteldamatult kirjuks võõbatud bussid-veokid. Peaaegu nagu India, aga ei ole ka.
Turbanid
Turbanites mehed ei ole India tänavatel mingi haruldus, ent mida lähemale Punjabile, seda suuremaks muutub nende kontsentratsioon – umbes 70% sealsest elanikkonnast moodustavad sikhid, vähetuntud religiooni – sikhismi – järgijad. Nende kõige püham linn, Amritsar, jäi meile tee peale, nii et saime võimaluse selle usundiga lähemalt tutvuda.
5 minutit Indiat
Ekh pisut hektiline, kuid selline India ju ongi – vähemalt meie arvates. Sekka mõned lõigud Nepalist.
Kel parem netiühendus, saab videot vaadata ka parema eristusvõimega ja üle terve ekraani. Selleks tuleb video käima panna, seejärel klikkida alumisel menüüribal ta 360p pealt 720p (HD) peale, ning seejärel klikata kõrval olevat nelja noolega nuppu.
Unest ärkamine
Mäletan, et kui me kuu aega tagasi Ladakhisse jõudsime, valitses seal mõnes mõttes kummituslik atmosfäär. Olime ainsad külalised külalistemajas, ning polnud midagi imelikku selles, kui tänaval mõni kohalik, keda me isegi ei tundnud, meid rõõmsameelselt teretas. Keegi ei üritanud meile midagi vägisi müüa. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem imbus sinna turiste, seda kinnisemaks muutusid kohalikud ning seda lärmakamaks muutus unine Leh. Lõpuks avati ka Manalisse viiv tee. Jõudis kätte aeg minna.
Külla mäekuningale ehk Zanskari au ja viletsus
Zanskarina tuntud piirkonda India põhjaosas ei satu just ülemäära palju turiste – põhjuseks esmajärjekorras asjaolu, et tee sinna on avatud vaid mõned kuud aastas, ning ka siis on tegemist pika ja piinarikka teekonnaga. Mõistuse häält trotsides võtsime selle tee rataste alla kohe, kui see nädala jagu tagasi avanes, sest piitsutustele peab ju mõistagi järgnema präänik.
Miljon dollarit (II osa)
Tso Moriri ei olnud enam kaugel, kuid üha pikemaks venivad varjud andsid aimu, et ka päevavalgust ei olnud enam kauaks. Meil oli valida, kas pingutada üha halvenevaid teeolusid trotsides lähima (ja ühtlasi ka ainsa) asustatud punktini, milleks on väike Korzoki küla järve läänekaldal, või otsida koht telgi ülespanekuks järvest eemal.
Miljon dollarit (I osa)
Manali tee seis jätkuvalt ebaselge – üks päev liiklusele avatud, siis jälle suletud – võtsime ette retke veel ühe järve, Tso Moriri äärde. Juba enne Indiasse jõudmist kaarti uurides oli see silma hakanud oma isolatsiooni poolest, asudes mägiplatool, selle juurde viimas vaid kahtlase väärtusega rada. Niisiis oma võlu, kuid ka oma valu, sest sellistes tingimustes on tsiklile kerge liiga teha.
Kõhutäidet Indiast
Algul olime India toitude suhtes küllaltki skeptilised, kuid ajapikku üht-teist proovides on lausa lemmikudki tekkinud. Ja mis seal salata, ehkki üldiselt sööme hea meelega liharoogasid, siis siin oleme õppinud taimetoite hindama – valik on ju suur, ning maitsetusest on kogu India maitseainebuketi juures patt rääkida.
Petukaup
Niisiis võtsime ette Khardung La, Guinnessi andmetel maailma kõrgeima mootorsõidukiga ligipääsetava kuru. Otsisime kohvrisügavustest selleks puhuks välja isegi Eesti lipu, et asi oleks pidulikum. On ju Gessu arvatavasti esimene Eesti registreerimismärgiga tsikkel, mis nii kõrgel käinud. Meie kaart näitas Khardung La kõrguseks peadpööritavad 5606 meetrit.
