Sõit võis alata. Kirjade järgi pidi see kestma vaid kümme tundi, ehk ei midagi hullu – kuigi ausalt öeldes ei olnud mul sellesse prognoosi palju usku, sest see oleks nõudnud keskmiselt 65-kilomeetrise tunnikiirusega edasiliikumist, mida ei ole väga vähe. Kui Bayankhongor jäi selja taha ning päike oli veel üsna kõrgel, näitas spidomeeter mööda üsnagi viisakat asfalti kulgedes napid 60 km/h.
Ärgates pärast üht suhteliselt külma ööd, teadsime kaardi järgi, et asfaldini on jäänud paarsada kilomeetrit. Vahelduseks tundus see perspektiiv üsna ahvatlev, ja nii me pärast kohvi ja võileibu selle suunas teele asusime.
Pärast mitte just kõige lahedama diagnoosi saamist ei olnud kerge Almatõst lahkuda – pea oli veel enne asjade kokkupakkimist ja tsikli selga istumist täis kümneid stsenaariume kõikvõimalikest viltuminekutest – alustades sellest, et ta ei lähegi üldse käima, lõpetades sellega, et ta sureb välja kõige suuremas liikluskeerises ning põhjustab sellega ohtliku olukorra. Parim, mida ma siiski teha sain, oli hinge kinni hoida.
Kuna oli oht, et Suzuki pärast pikemat (näiteks üleöö) seismist enam ei käivitu, siis otsustasime ilma pikemate vahepeatusteta sõita Kasahstani endisesse pealinna, milleks on Almatõ – endise nimega Alma-Ata.
Õnneks ei saanud mäed Tadžikistaniga läbi, vaid neid jagus ka Kõrgõzstani – seal asuvad Tjan-Šani mäed. Nii kõrged need seal muidugi ei olnud, aga siiski pakkusid nad rohkelt silmailu ja sõidumõnu.
Hommik ei olnud õhtust targem, ehk Margusel oli ikka väga halb olla. Tuli tegutseda. Mõeldes kõikvõimalikele alternatiividele, nagu Marguse toimetamine paarisaja kilomeetri kaugusel olevasse Murghabi või tagasi Horogisse – sest Alichuri küla tundus lihtsalt nii väike ja mõttetu, et seal arsti leida – küsisin sööklapidajalt, kas ehk on siiski võimalik kohapeal abi leida.
… või siis tegelikult mitte. Ausalt öeldes tuli mulle üllatusena, et Must meri on päris mitmes kohas üle paari tuhande meetri sügav… Ja meil seisis ees 48 tundi seilamist üle selle mere, et jõuda Batumisse Gruusias. Ehkki algselt oli meil kavas jõuda Gruusiasse mööda maismaad läbi Venemaa, otsustasime aja, rehvide ja kütuse kokkuhoiu mõttes minna hoopis praamiga. Ja nagu hiljem selgus, oli see ilmatuma hea otsus, sest hiljuti olla ainus Venemaad ja Gruusiat ühendav tee üleujutuse poolt osaliselt minema uhutud ning läbipääs seetõttu võimatu.
Odessasse ei olnud tegelikult üldse plaanis minna – kavatsesime pärast Transnistrias käimist põrutada Kiievisse, et ära käia seal samas lähedal asuvas Tšernobõlis, enne kui võtta suund Voroneži ja Vladikavkazi peale Venemaal, et sealt minna juba edasi Gruusiasse. Et aga olime jõudnud kuulsale suvituslinnale juba niivõrd lähedale – Tiraspolist on sinna alla saja kilomeetri – siis otsustasime siiski ära käia. Isegi vaatamata sellele, et me pole suuremad rannainimesed.
Margus oli endale pähe võtnud, et tuleb Transnistriasse minna. Enamusel kaartidest te sellist riiki ei leia – ametlikult ei ole seda justkui olemas, sest praktiliselt keegi (peale Venemaa vist) ei ole Transnistriat tunnustanud. Ometi on neil oma valitsus, oma rubla, ning muidugimõista ka toimiv piirikontroll. Olime lugenud õuguslugusid sellest, kuidas sellesse Moldova territooriumil asuvasse “vabariiki” ei pääse ilma hulgaliselt sularaha loovutamata, ning et politsei pidi igal võimalusel püüdma väljamõeldud rikkumiste eest trahve kasseerida. Just selline koht, kuhu iga normaalne turist tahab minna!
Nouakchotti jõudes ootas meid ees ei miski muu, kui järjekordne tsikli lahtivõtmine, et teha selgeks, kust küll nii palju õli võib tulla.