Pärast mitte just kõige lahedama diagnoosi saamist ei olnud kerge Almatõst lahkuda – pea oli veel enne asjade kokkupakkimist ja tsikli selga istumist täis kümneid stsenaariume kõikvõimalikest viltuminekutest – alustades sellest, et ta ei lähegi üldse käima, lõpetades sellega, et ta sureb välja kõige suuremas liikluskeerises ning põhjustab sellega ohtliku olukorra. Parim, mida ma siiski teha sain, oli hinge kinni hoida.

Käima ta läks, ja isegi linnast saime välja, ning esimesel päeval pärast pikka kohapeal passimist hea mitusada kilomeetritki sõidetud. Saime väga hästi aru, mida olid migratsiooniametnikud toona, kui me Kasahstani Aktau kaudu sisenesime, mõelnud selle all, kui nad küsisid, miks ometi me Kasahstani reisime, sest seal ei ole ju midagi vaadata. Nii oligi. Kilomeetrid möödusid, kuid erinevalt voogavast stepist, mis oli meid saatnud pikalt-pikalt riigi edelaosas, ei olnud Almatõ – Semipalatinski maanteel vaadata isegi mitte seda võluvat tühjust. Vaatamata mõnedele pinnavormidele siin ja seal, oli see valdavalt siiski ilmetu ning ei tekitanud erilisi emotsioone. Lisaks veel päris tihe liiklus, ning mida edasi põhja poole, seda viletsamad teeolud. Tsikkel aga veeres – mitte küll kõige rõõmsamalt, aga siiski.

Igasugu stsenaariumidele mõeldes otsustasime, et peame edaspidi telkimiskohtasid niimoodi valima, et need ei oleks suuremast teest või inimasustusest liialt kaugel – et kui ongi käes see hetk, et Suzuki ei lähe hommikul mitte mingi valemiga käima, siis ei pea abi saamiseks kuhugi matkama. Nii panimegi end õhtul maha mingi karjamaa veerel, nii et maantee paistis veel hästi kätte, ning hommikul sõitis meist isegi kenasti üks traktor mööda.

Keset tühja steppi kõlas täiteks Kasahstani raadiost järgmist:

[audio:raadio_kashastan.mp3|titles=Mängib Kasahstani raadio AM 9630kHz]

Kasahstan ei ole aga mingi pisike maa, ja nii tuli meil uhada veel poolteist päeva, enne, kui Venemaa piirile jõudsime. Kuigi piiripunkt oli küllaltki vaikne, läks seal omajagu aega, kuna migratsiooniametnik oli ülimalt põhjalik, uurides meie passe vägagi üksikasjalikult, ning Margus pidi läbima FSB ülekuulamise. Põhiliseks küsitavuseks Ukraina templid meie passides. Lõpuks lasti meid aga ikkagi sisse, ning mul oli selle üle ülimalt hea meel, sest see mure, et oleks pidanud Suzukit (juhul kui ta oleks otsad andnud) Kasahstanist Eestisse transportima, oli nüüd selja taga – Venemaalt midagi Eestisse saata on kindlasti kordades lihtsam.

Samas – milleks teha elu endale lihtsaks? Muidugi ei kavatsenud me läbi Venemaa otsemat teed koju põrutada, vaid ikka Mongoolia poole – saagu, mis saab. Hoidsin niisiis aga hinge kinni, kuni me seiklesime läbi Altai krai ja Altai vabariigi. Ja see oli paras seiklus, sest otsustasime veidi “lõigata”. Sattusime tõelistele põlluvaheteedele, mis ometi toimivad reaalsete ühendusteedena väikeste külade vahel – mitmel korral pidime kohalikelt teed küsima, sest GPS ei tuvastanud meie asukohas isegi mitte jalgsirada.

Mida Mongooliale lähemale, seda huvitavamaks muutus maastik. Kui Altai krai oli visuaalselt veel küllaltki “rahulik”, siis Altai vabariigis hakkasid mäed aina kasvama, pakkudes lausa lumiste mäetippude vaateid. Mõned klõpsud teekonnast:

Viimaseks asulaks enne piiri (mis asub umbes viiekümne kilomeetri kaugusel Venemaa piiripunktist, millest omakorda piirini jääb veel paarkümmend kilomeetrit) olev Koš-Agatš (Kosh-Agach), tõlkes “viimane puu”, on juba päris iselaadse atmosfääriga suuremat sorti küla. Vene küla ta eriti ei meenuta, vaid on pigem midagi kesk-aasialikku.