Väike tagasivaade – ports analoogkaameraga klõpsitud kontinentaalse Kagu-Aasia pilte sai nüüd galeriisse juurde.
Sildiarhiiv: kambodža
Raketiteadus külakolkas vol. 2
Kambodža-Laose piiriületus toimus ilma suuremate vahejuhtumiteta. Olime juba ette teadlikud sellest, et piiriametnikud selles konkreetses piiripunktis on rahamaiad, nii et kui Kambodža migratsiooniametnik meilt templi löömise eest passi teeseldud ükskõiksusega 1 USD küsis, ei hakanud me üllatust teesklema. Küsisime hoopis, kas vastutasuks kviitungit ka saab. Ametnikud vahetasid omavahel pilke, ning templid said passi löödud ilma raha välgutamata.
Kambodža liikuvas pildis
Seekordne video pisut parema lahutusvõimega, nii et kellel netiühendus kannatab, see klikaku videoakna all olevat nupukest, mis ta “480p” peale lülitab ja siis korra klõpsaku seda kõrval olevat laiali näitavate noolekeste nuppu, et üle ekraani suuremat videot vaadata.
Rituaalid õuduste kiuste
Phnom Penh jättis küllaltki koduse mulje. Ei oska öelda, miks, sest tegemist on ühega paljudest lärmakatest ja kaootilistest linnadest, milles oleme viibinud. Lisaks veel meeletu palavus (isegi praegusel, jahedaks nimetataval aastaajal tõuseb õhutemperatuur juba varastel hommikutundidel üle +30 C) ning igaöised lutikarünnakud meie kuuedollarilises võõrastemajatoas. Võib-olla oleme kodunt nii piisavalt kaua ära olnud, et kui kuhugi vähegi pikemalt peatuma jääda, siis seal ongi juba “kodu”. Ühe päevaga ei jõua ühte linna sisse elada, kuid meie peatusime seal koguni viis päeva – mitte vaatamisväärsustega tutvudes, vaid peaasjalikult uut Tai viisat oodates. Nii pika aja jooksul tekivad juba teatud rutiinid, ning tuttavad näodki.
Kompott Kambodžast Kampotis
Kolm päeva pidasime Angkori varemetes kolistades vastu – ega tõtt-öelda poleks kauem enam jaksanud. Õhtuti, kui silmad sulgesime, muud ei näinud kui kive. Pärast Siem Reapi põrutasime pealinna Phnom Penhi ja ehmatasime täitsa ära, sest suutsime endale leida hotelli sellise piirkonnas, kus kohvikutest kostab tänavale vali hip-hop või europopp ning kus tuk-tukijuhid ei väsi sinult iga kord, kui sa neist möödud, küsimast, kas sa ikka ei sooviks nende teenuseid kasutada. Kubises turistidest. Kas sellist Kambodžat me ootasimegi, küsisime endalt, ning lubasime uue päeva koites kohe sellest ehtsusetust linnast minema sõita. Kuhugi, kus hommikusöögiks pakutakse, nagu peab, ikka nuudlisuppi, mitte müslit ja banaanipannkooke. Ning kus käib päris elu, mitte tühipaljas turismidollari teenimine.
Mitte lihtsalt kivid
Angkori templitest on tehtud nii suur turistilõks, et tahes-tahtmata tekib küsimus, kas nende külastamisest ongi enam võimalik mingit elamust saada, või taandub kõik parimat pildistamisnurka otsivate turistihordidega trügimisele kõrvetava päikese all.
Õhuvahetus
Bangkokist sai lõppude lõpuks villand. Oli hea meel sellest liiklushullarist välja saada, ja veel enam selle üle, et väljasõit läks suhteliselt sujuvalt. Kurjad keeled räägivad, et Bangkoki liikluses sureb iga 15 minuti tagant üks rolleri- või motomees, nii et kui kiirtee kord juba rehvide all, siis ei tahtnud muud kui sellest kiiresti eemalduda, kuni piir Kambodžaga tervitas.
