Teel läbi Gaboni põhjaosa ületasime viimast, ehk neljandat korda ekvaatorit. Võiks ju küsida, miks ekvaator kellelegi korda peaks minema, sest mis ta muud on kui üks imaginaarne joon. Kuid kas pole nii, et säärased asjad, mida käega katsuda ei saa – nagu igasugu reeglid ja määratlused – on meie tsivilisatsioonis hirmus tähtsad?
Selliste riikide puhul, kuhu turistid eriti ei satu, võib kindel olla, et sealt tuleb midagi huvitavat, üllatavat. Nii ka Angola puhul.
Namiibia on selline kulgemise koht. Lähed, oled. Kui tekib tunne, et aitab, siis lähed jälle. Kiirustamata, kella vaatamata, kavatsuseta kuhugi jõuda. Nimetatagu seda siis Aafrika ajaks või millekski muuks, kuid teisiti ei saakski. Üks päev, kui üritasime veidi asju ajada – Swakopmund on viimane tõsiseltvõetavam koht enne, kui tsivilisatsiooni jälle pikaks ajaks selja taha jätame, nii et tahtsime veidi raha vahetada, tsiklile hoolduse ära teha, uued rehvid osta ning ühe postipaki teele panna – jooksime mööda linna ringi nagu segased. Margus küsis mu käest: “Kas sul on kuskile kiire?”. “Kurat, nii palju asju on vaja ära teha,” mõtlesin, aga siis sain ise ka aru, et ega minu jooksmisest ja minu efektiivsusest suurt midagi ei sõltu. Küll Aafrika aeg paneb kõik paika.
Oma suuruse kohta elab Namiibias häbitult vähe inimesi – umbes kaks miljonit, mis tähendab, et linnad on väiksed ja vahemaad linnade vahel on suured. Esimese linna moodi asulani jõudsime niisiis alles siis, kui olime läbinud ligi neljandiku riigi kogupikkusest, ja seegi polnud teab mis suur – nimeks Lüderitz.
Keegi täpselt ei tea, kuidas Lõuna-Aafrika idarannikul asuv Coffee Bay, ehk eestikeeli Kohvilaht, endale nime sai. Räägitakse, et kohvi vedanud laev olla seal kunagi karile jooksnud, ja sealt olla see nimi tulnud. Kuid ega vahet pole – nagu värskelt valmistatud kohvi lõhn hommikul, nii tõmbab ka Coffee Bay inimesi ligi nagu võimas magnet.
Lesothoga on nii, et plaan sinna minna susises meil peas juba mõnda aega, kuid Pretorias asuvas Lesotho Kuningriigi saatkonnas kohatud bürokraatia tõttu oleks meil sinna tegelikult peaaegu et minemata jäänud.
Enamasti sumbume oma argiellu, nägemata ümbritseva elu paljusid väikseid nüansse.
Oleks võinud arvata – ja mis seal salata, eks ma tegelikult arvasin ka – et kui ilma peal teise eestlasega kokku sattuda, siis järgnevad nostalgiaminutid hapukapsa ja verivorsti teemal, või sajatused Savisaare suunal, kuid ei. Kodumaa on kusagil kaugel, kuid Aafrika on siinsamas ning väga isemoodi uurimisobjekt pealekauba.
Nii kui Ugandasse jõudsime, andsime sisse online-taotlused viisade saamiseks Rwandasse. Kuna Uganda on küllaltki väike riik (vähemalt Aafrika mastaabis) ja kuna viisataotluse läbivaatamine ning (reeglina positiivse) vastuse saamine pidi aega võtma kolm päeva, siis võtsime aga suuna piiri äärde, et kohe, kui kinnitus käes, Rwandasse siseneda.
