Ei läinud kaua, enne kui meile hakkas tõega koitma, kui suur see Venemaa ikkagi on. Võid teha mitu päeva järjest 600-kilomeetriseid otsi, ent kaardile vaadates tundub, nagu ei oleks üldse edasi liikunud.
Autori Kariina postitused
Ots ringi
Pärast nädalast närveldamist ja staatori ootamist jõudis see lõpuks kenasti pärale, ning ehkki sügav kriim hoorattal tegi endiselt muret, tundus Suzuki aku esmapilgul siiski laadivat. Näis, et saame Ulaanbaatarist lõpuks ometi minema ning põhimõtteliselt kodu poole teele asuda.
Stsenaariumid, stsenaariumid
Sõit võis alata. Kirjade järgi pidi see kestma vaid kümme tundi, ehk ei midagi hullu – kuigi ausalt öeldes ei olnud mul sellesse prognoosi palju usku, sest see oleks nõudnud keskmiselt 65-kilomeetrise tunnikiirusega edasiliikumist, mida ei ole väga vähe. Kui Bayankhongor jäi selja taha ning päike oli veel üsna kõrgel, näitas spidomeeter mööda üsnagi viisakat asfalti kulgedes napid 60 km/h.
Kui pidu sai läbi ja elu läks huvitavaks
Ärgates pärast üht suhteliselt külma ööd, teadsime kaardi järgi, et asfaldini on jäänud paarsada kilomeetrit. Vahelduseks tundus see perspektiiv üsna ahvatlev, ja nii me pärast kohvi ja võileibu selle suunas teele asusime.
Kui kõik oli hästi ja elu oli ilus I
Koš-Agatšist piiripunkti suunas sõites tuli meile KTM-il vastu Stefan – sakslane, kellega olime kohtunud Almatõs hostelis olles. Oli pühapäev, ja piiripunkt olla olnud suletud. Veeresime niisiis koos tagasi Koš-Agatši, et minna järgmisel päeval koos uuele katsele.
Hinge kinni hoides
Pärast mitte just kõige lahedama diagnoosi saamist ei olnud kerge Almatõst lahkuda – pea oli veel enne asjade kokkupakkimist ja tsikli selga istumist täis kümneid stsenaariume kõikvõimalikest viltuminekutest – alustades sellest, et ta ei lähegi üldse käima, lõpetades sellega, et ta sureb välja kõige suuremas liikluskeerises ning põhjustab sellega ohtliku olukorra. Parim, mida ma siiski teha sain, oli hinge kinni hoida.
Diagnoos
Kuna oli oht, et Suzuki pärast pikemat (näiteks üleöö) seismist enam ei käivitu, siis otsustasime ilma pikemate vahepeatusteta sõita Kasahstani endisesse pealinna, milleks on Almatõ – endise nimega Alma-Ata.
Allamäge
Õnneks ei saanud mäed Tadžikistaniga läbi, vaid neid jagus ka Kõrgõzstani – seal asuvad Tjan-Šani mäed. Nii kõrged need seal muidugi ei olnud, aga siiski pakkusid nad rohkelt silmailu ja sõidumõnu.
Kuidas me observatooriumi otsimas käisime
Kosmosehuvilise füüsikuna oli Margusel tahtmine ära näha Murghabi läheduses asuv observatoorium – mis sest, et välismaalasi sellesse kuuldavasti ei lasta, ja üleüldse pole tegemist mingi teada-tuntud ning märkimisväärse asutusega. Ega me täpselt ei teadnud ka, kus ta asub, ning ka GPS-is polnud selle kohta märget, aga kui on vaja ära näha, siis on vaja ära näha.
Metsik lääs
Hommik ei olnud õhtust targem, ehk Margusel oli ikka väga halb olla. Tuli tegutseda. Mõeldes kõikvõimalikele alternatiividele, nagu Marguse toimetamine paarisaja kilomeetri kaugusel olevasse Murghabi või tagasi Horogisse – sest Alichuri küla tundus lihtsalt nii väike ja mõttetu, et seal arsti leida – küsisin sööklapidajalt, kas ehk on siiski võimalik kohapeal abi leida.