Ärgates pärast üht suhteliselt külma ööd, teadsime kaardi järgi, et asfaldini on jäänud paarsada kilomeetrit. Vahelduseks tundus see perspektiiv üsna ahvatlev, ja nii me pärast kohvi ja võileibu selle suunas teele asusime.
Sildiarhiiv: raha
Isehakatis
Margus oli endale pähe võtnud, et tuleb Transnistriasse minna. Enamusel kaartidest te sellist riiki ei leia – ametlikult ei ole seda justkui olemas, sest praktiliselt keegi (peale Venemaa vist) ei ole Transnistriat tunnustanud. Ometi on neil oma valitsus, oma rubla, ning muidugimõista ka toimiv piirikontroll. Olime lugenud õuguslugusid sellest, kuidas sellesse Moldova territooriumil asuvasse “vabariiki” ei pääse ilma hulgaliselt sularaha loovutamata, ning et politsei pidi igal võimalusel püüdma väljamõeldud rikkumiste eest trahve kasseerida. Just selline koht, kuhu iga normaalne turist tahab minna!
Punases linnas
Tegelikult ei olnud meil kindlat kavatsust Marrakechi minna, kuna kuuldavasti olla see iidne Maroko pealinn (Maroko nimigi on tuletatud Marrakechist, mis berberite keeles tähendab “jumala maad”) täis bussituriste ning hašišinäljas wannabe-hipisid. Tavaliselt turistide üleküllus midagi head ei tõota, ning Marrakechi puhul on (äärmuslike) islamiusuliste kohalike emotsioonid miniseelikutes ning muidu nappides rõivastes turistide suhtes leidnud ka valusa väljenduse – alles see oli, kui mediina peaväljakul turistide seas populaarses kohvikus lõhkes pomm, mis tappis seitseteist inimest.
Pommi valmistamine
Nouakchotti jõudes ootas meid ees ei miski muu, kui järjekordne tsikli lahtivõtmine, et teha selgeks, kust küll nii palju õli võib tulla.
Mudalinnas
Djennés, omal ajal vaata et Timbuktust tähtsamaski kaubanduslinnas, asub maailma suurim mudast ehitis – möödunud sajandi algusest pärit moshee, mis on ühtlasi Mali üks põhilisi vaatamisväärsusi. Kuna erinevalt ülemüstifitseeritud Timbuktust on Djenné hõlpsasti ligipääsetav, ning kuna pärast Aafrika lääneranniku vaatamisväärsustevaesust – kus oli küll kauneid maastikke, omapäraseid rütme ning kuhjaga seiklusi, aga mitte vaatamisväärsusi kui selliseid – kulus väike annus kultuuri, arhitektuuri ja ajalugu marjaks ära, saigi suund Djennéle võetud.
Jeesuskristus!!!
Selliste riikide puhul, kuhu turistid eriti ei satu, võib kindel olla, et sealt tuleb midagi huvitavat, üllatavat. Nii ka Angola puhul.
Illusioonid ja tegelikkus
Oma suuruse kohta elab Namiibias häbitult vähe inimesi – umbes kaks miljonit, mis tähendab, et linnad on väiksed ja vahemaad linnade vahel on suured. Esimese linna moodi asulani jõudsime niisiis alles siis, kui olime läbinud ligi neljandiku riigi kogupikkusest, ja seegi polnud teab mis suur – nimeks Lüderitz.
Ajaviiteks
Kaplinnas me väga palju aega ei veetnud – nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik. Mitte, et tal otseselt midagi häda oleks olnud, kuid erilisi emotsioone, nagu neid võiks niivõrd legendaarse staatusega linnalt oodata, me eest ei leidnud. Aafrika kui sellise mõistes muidugi väga viks ja viisakas linn – aja või mõne Vana Maailma metropoliga segi – kuid see “miski” jäi nägemata, kuulmata, kogemata.
Jumal võtab, jumal annab
Lesotho on väike riik, eriti Aafrika mõistes – pindalalt vaid umbes 30 000 ruutkilomeetrit, nii et ta risti-rästi läbi sõita või talle üks korralik ring peale teha pole just teab kui raske. See tähendab, kui ilm lubab.
Ehmatus
Üks asi, mida me Põhja-Mosambiigis tahtsime kindlasti näha, on Ilha de Moçambique ehk Mosambiigi saar – ehkki mitte nii pika ja intrigeeriva ajalooga kui tänapäeval Tansaaniale kuuluv Zanzibar, kuulub seegi Unesco kultuuripärandi nimekirja.