Üks asi, mida me Põhja-Mosambiigis tahtsime kindlasti näha, on Ilha de Moçambique ehk Mosambiigi saar – ehkki mitte nii pika ja intrigeeriva ajalooga kui tänapäeval Tansaaniale kuuluv Zanzibar, kuulub seegi Unesco kultuuripärandi nimekirja.

Enne pidime Põhja-Mosambiigi terves laiuses läbi sõitma, et jõuda sügavalt sisemaalt mere äärde. Suurema osa teekonnast, mitusada kilomeetrit, moodustas pinnasetee – asfalti saime maitsta alles Nampulas. Kuigi üritame pimedas sõitmist iga hinna eest vältida, jäi meie saabumine sellesse suurde linna ikkagi pimedale ajale. Olime sõitu alustanud hommikul kell pool kaheksa ja pärale jõudsime poole seitsme aegu. Olime täiesti läbi. Üritasime leida GPS-kaardile märgitud kämpingut – tegime koordinaadi ümbruses mõned tiirud, tolmuste, valgustamata tänavate elanikud meid kõhklevalt piidlemas, kuid mida polnud, seda polnud. Pidime otsima hotelli.

Esimeses, suure aiaga hotellis küsiti kahese toa eest 2200 meticali, mis teeb umbes 880 krooni. Küsisime, kas äkki lubataks meil kusagil nurga taga telkida. Kuniks niivõrd ebatavalise pärimise peale juhatajat otsima mindi, veeres ukse ette uhke maastur, USAID-i kirjad peal. Loomulikult. “Ei, me ei saa lubada teil siin telkida.” Ma pole vist pikka aega end nii löödult tundnud.

Otsisime edasi. Käisime läbi mitu asutust, kallimate ees ei hakanud isegi hoogu maha võtma. Odavaim klass ei ole Mosambiigis muidugi üldsegi odav. Kõige soodsam Lonely Planetis maininud hotell küsis toa eest 1200 meticali (480 krooni), kuid see oli täis. Lõpuks maandusime hotellis, kus toa seinad olid täis plätserdatud ning peldikupõrand ujus nii, et kuiva jalaga ei olnud võimalik ära käia – 1360 meticali (540 krooni). Vähemalt saime tsikli fuajeesse ajada, kuid see oli ka ainuke lohutus. Ma mõtlen, Brasiilia – kah endine Portugali asumaa – ei olnud hotellide mõistes just odav, aga kurat, vähemalt seal saab selle raha eest ka midagi. Kas sellist Mosambiiki me tahtsimegi?

Hommikusöögiks (kui juba nostalgitsemiseks läks – Brasiilias on ka kõige odavama hotellitoa hinna sees rikkalik hommikusöök puuviljade, koogikeste ja muu hea ja paremaga) närisime eelmisel õhtul nurgapoest ostetud küpsiseid, mis olid nii kuivad, et tahtsid vägisi kurku kinni jääda. Siis pakkisime asjad ja tahtsime teele asuda. Kuid esirehv oli tühi.

Järgnes kümmekond minutit stseeni, kus ma tänaval rehvi lappida üritasin ja mitmepealine seltskond seda ülima uudishimuga pealt vaatas. Tahtsime kiiremas korras sealt minema saada.

Auk lapitud, istusime tsikli selga ja läinud me olimegi. 180 kilomeetrit hiljem (õnneks mööda asfalti) laotuski meie ees Mosambiigi saar. Vastupidiselt meie suurimatele hirmudele, et seoses Lõuna-Aafriklaste koolivaheajaga on kõik mõistliku hinnaga majutusasutused täis, maandusime pea ainsate külalistena ülihubases külalistemajas. 900 meticali (360 krooni) toa eest ei ole muidugi vähe, kuid pärast möödunudõhtust ehmatust ja peaaegu et tülgastust oli vaja meelerahu tagasi saada. Zen-meeleolule aitas kaasa ka turvaline parkimine tsiklile ning kiire wifi-ühendus, mis võimaldas meil mõned uued postitused valmis meisterdada. Mitu kärbest ühe hoobiga.

Ilha de Moçambique on võrreldes Zanzibariga väga väike saar – paar kilomeetrit pikk ja vaid mõnisada meetrit lai, ning pea otsast otsani asustatud, ehk üks suur küla.

Põhjaosa ilmestab rikkalik portugaliaegne arhitektuuripärand, millest suurem osa on küll lagunema jäetud või niisama viletsas seisus. Meie jaoks mõnes mõttes déja vu, sest sarnaseid eluhooneid ja kirikuid oleme näinud Lõuna- ja Kesk-Ameerikas ning näiteks ka Ida-Timoris. On loogiline, ent ühtaegu kummaline, et maailma eri nurkades püsti pandud hooned üksteisele niivõrd sarnaneda võivad. On huvitav, kuidas maailma eri nurkades on seesama pärand üles vuntsitud ja hoitud, või siis kuidas tal on tuimalt minna lastud. Seninähtule toetudes võib öelda, et Õhtumaade seeme ei ole Mustal Mandril kusagil hästi idanema läinud.