Pärast seda, kui me tagasi jõudsime, on meilt korduvalt küsitud – millal raamat tuleb. Nüüd on ta lõpuks valmis! Kaua tehtud kaunikene, kui nii öelda. Hästi paljude piltidega ning olulisemaid momente lahti seletavate sõnadega, kokku 318 lehekülge kellele nostalgiat, kellele inspiratsiooni.
Raamatu kujundas Michael Walsh, trükkis Greif.
Raamatu esitlus toimub 9. novembril algusega kell 18.00 Eesti Rahvusraamatukogus Looduse Omnibussi loodusõhtu raames. Palume oma osalemissoovist teada anda aadressil info@yhelteljel.ee (registreerunutele kehtib tasuta sissepääs).
Algidee oli teha kahes keeles versioonid, aga osutus nii piisavalt ajamahukaks, et seekord jäi siiski vaid inglisekeelne – ehk siis lihtsalt vaadake pilti ja kuulake muusikat. 🙂 (tegelikult ma usun, et enamus siin lehel käijatest valdab inglise keelt)
Eks ta ole olnud natuke nagu muinasjutt või unenägu, see kolmeaastane ekspeditsioon – eriti tagantjärele vaadates – kõik need pildid ja helid, kohtumised ja juhtumised…
Maroko oli määratud olema selle unenäo lõppvaatus – sellele järgnev Euroopa kui pika istumise järel toolist tõusmine, teatrisaalist väljumine, riiete lunastamine garderoobist, ning välja külma ja tuule kätte astumine, mõtted täis värskeid, veel seedimata muljeid. Kuid enne veel tahtsime võtta sellest etendusest viimast, salvestada oma mälusse veel viimased eredad mõttekillud, millest saada innustust ja inspiratsiooni.
Põhiliseks ootuseks seoses Marokoga ei olnud mul tegelikult ei liivas hullamine ega keskaegsete mediinadega tutvumine, vaid mäed. Korralikumaid kõrgusi kogesime viimati Lesothos, kuid sellest oli juba möödas pikk aeg ja selja taha jäänud üksjagu kilomeetreid, kurvilistest radadest läbi Atlase mäestiku pani suu vett jooksma.
Tegelikult ei olnud meil kindlat kavatsust Marrakechi minna, kuna kuuldavasti olla see iidne Maroko pealinn (Maroko nimigi on tuletatud Marrakechist, mis berberite keeles tähendab “jumala maad”) täis bussituriste ning hašišinäljas wannabe-hipisid. Tavaliselt turistide üleküllus midagi head ei tõota, ning Marrakechi puhul on (äärmuslike) islamiusuliste kohalike emotsioonid miniseelikutes ning muidu nappides rõivastes turistide suhtes leidnud ka valusa väljenduse – alles see oli, kui mediina peaväljakul turistide seas populaarses kohvikus lõhkes pomm, mis tappis seitseteist inimest.
Kui juba Sahara kandis olime, käisime ära Erg Chebbis, mis on tuntud kõrgete liivaluidete poolest. Liivakõrb on ikka midagi erilist, ning kõrged liivaluited muudavad selle veel erilisemaks – kuidas loojuv ja tõusev päike joonistab välja nende kurvilised jooned ning tekstuuri, kuidas valguse muutudes muutub ka nende värvitoon, külmast hallikasvalgest soojaks kollaseks ning seejärel hõõguvaks roosaks…
Pärast aeganõudvat piiriületust Mauritaaniast Marokosse jõuame Lääne-Saharasse – maale, mis on surutud Atlandi ookeani ning Sahara, maailma suurima kõrbe vahele. Ometi on need kaks niivõrd võimukad, et puudub igasugune kompromiss – üks lõpeb, teine algab. Seisad üks jalg kõrbes, teine merelainetes…
Kui lugesin kuskilt, et Mauritaania üheks suurimaks ekspordiartikliks on kala, olin veidi üllatunud, sest valdava osa riigi pindalast moodustab ju kõrb. Võtmesõnaks on muidugi mitmesaja kilomeetri pikkune rannajoon, mille äärde on koondunud suurem osa Mauritaania enam kui kolme miljonilisest rahvastikust – ja mida nad elatumiseks teevad? Püüavad kala, mõistagi.
