Ulaanbaataris veetime nädala jagu päevi, oodates, millal kodunt teele pandud vana, ent kasutuskõlblik staator kohale jõuab.
Sildiarhiiv: söök ja jook
Stsenaariumid, stsenaariumid
Sõit võis alata. Kirjade järgi pidi see kestma vaid kümme tundi, ehk ei midagi hullu – kuigi ausalt öeldes ei olnud mul sellesse prognoosi palju usku, sest see oleks nõudnud keskmiselt 65-kilomeetrise tunnikiirusega edasiliikumist, mida ei ole väga vähe. Kui Bayankhongor jäi selja taha ning päike oli veel üsna kõrgel, näitas spidomeeter mööda üsnagi viisakat asfalti kulgedes napid 60 km/h.
Vesi on elu II
Kui Usbekistani lääneosa on suuresti inimtühi, siis mida ida poole, seda tihedamaks muutub asustus. Põhjus on muidugi proosaline – idas on rohkem vett.
Illegaalne tragöödia
Armeenia ja Aserbaidžaani vahel asub veel üks piirkond, kuhu välisministeerium reisida ei soovita, ning kuhu sisenemine on Aserbaidžaani seaduste kohaselt tegelikult lausa illegaalne. Tegemist on Armeenia kontrolli all oleva Mägi-Karabahhiga, mille iseseisvust pole ükski riik tunnustanud.
Head ja paremat
Kui mõelda, miks me reisime, siis põhjuseid on loomulikult mitmeid, aga üheks tõmbenumbriks on meie jaoks kindlasti maastikud, ja teiseks toit.
Vallatud kurvid
Piiriületus Armeeniasse võttis ootamatult palju aega – päris palju oli armeeniakeelsete paberitega ringi jooksmist, ning maksma läks see kahepeale kokku umbes 42 eurot. Kui lõpuks riigis sees olime, asusime kohe telkimiskohta otsima, kuna päike oli juba üsna madalale vajunud ning Gruusia poolt paistsid peale tulevat äikesepilved.
Kuurort
Odessasse ei olnud tegelikult üldse plaanis minna – kavatsesime pärast Transnistrias käimist põrutada Kiievisse, et ära käia seal samas lähedal asuvas Tšernobõlis, enne kui võtta suund Voroneži ja Vladikavkazi peale Venemaal, et sealt minna juba edasi Gruusiasse. Et aga olime jõudnud kuulsale suvituslinnale juba niivõrd lähedale – Tiraspolist on sinna alla saja kilomeetri – siis otsustasime siiski ära käia. Isegi vaatamata sellele, et me pole suuremad rannainimesed.
Chișinău
… ehk meie kultuuriruumis pigem tuntud kui Kišinjov, on meie kodunt umbes 2000 kilomeetri sõidu kaugusel, ja tundus sobiva kohana, et pikast transiidist veidi taastuda, enne kui meie marsruut veidi rohkem ida suunas kulgema hakkab.
Uued tuuled
Üks suur valge laik meie maailmakaardil, mida mõni aeg tagasi kolm aastat järjekindlalt “läbi käidud” sai, jäi kuidagi kripeldama. Küll sai vahepeal närvide rahustuseks Islandil käidud (sellest ehk kunagi hiljem), aga see on maailma mastaabis ikkagi köömes. Nii et pärast pikka vaagimist võtsime südame rindu ning vaatasime sellele valgele laigule väljakutsuval pilgul otsa. Pakkisime asjad kahele mootorrattale ning asusime teele. Eks näis, kaugele jõuame…
Kodutee (II osa)
Pool Euroopast oli veel sõita, kuid november ei olnud enam mägede taga. Või siiski… Pikalt ja laialt kaaludes olime otsustanud sõita läbi Šveitsi, ja kus siis mujal kui mitte Šveitsis on mäed.