Kui Usbekistani lääneosa on suuresti inimtühi, siis mida ida poole, seda tihedamaks muutub asustus. Põhjus on muidugi proosaline – idas on rohkem vett.
Kuulus Hiiva (kohalikus keeles Khiva) asub Usbekistani Turkmenistanist eraldava Amu-Darja jõe orus. Vee olemasoluta poleks olnud võimalik, et Hiivast oleks saanud võimas linn. Täna meenutab Hiiva oma peaasjalikult savist hoonetega Iraani kõrbelinna Yazdi, ehkki kui Yazdi vanalinn on tänaseni asustatud, siis Hiiva vanalinnast on saanud omamoodi “muuseum”, kus elumaju kui selliseid ei paista praktiliselt olevat, vaid on mošeed, medresa’d ehk islami usukoolid), valitseja palee ning turud.
Helimaastik Usbekistani kõrgeima, 57 meetrit kõrge minareti otsast – all tänaval mängivast elusmuusikast:
Hiiva kaja – elusmuusika Uzbekistani kõrgeima minareti otsast kuulduna:
[powerpress url=”http://yhelteljel.ee/audio/Khiva-laiv-minaretist.mp3″]
Samuti oaasidesse on omal ajal rajatud Hiivast suursugusemad Buhhaara ja Samarkand, mida ajalooliselt peavad enda omaks, muide, hoopis tadžikid. Keda ajalugu huvitab, see saab kindlasti internetist hea ülevaate, mistõttu me ei hakka seda siin ümber jutustama, vaid paneme lihtsalt mõned pildid kummagi linna hiilgeaja hämmastavast arhitektuurist. Algul olime üllatunud, et nii palju on sarnasusi Iraani sakraalarhitektuuriga. Siis aga saime teada, et omal ajal toodigi sealtkandi kunstnikud ja käsitöölised väevõimuga Bukharat ja Samarkandi üles ehitama.
Usbekistani tänavamuusik helimaastikuks, ehk usbeki instrumentalist vanalinnas:
[powerpress url=”http://yhelteljel.ee/audio/Khiva-vanalinn.mp3″]
Pildikesi Samarkandist:
Reisikirjandus hirmutab inimesi sellega, et Kesk-Aasia on toidu mõistes reisimiseks vilets piirkond, aga seni pole meie seda küll täheldanud. Kuigi lihtsamate söögikohtade menüü näib olevat sarnane (nuudlisupp, kebab, plov), on toidud siiski küllaltki erineva maitsega ning sageli päris head. Usbeki plovile pole küll midagi ette heita, pigem ütleks isegi, et see riis, mida nad kasutavad, on lihtsalt fantastiline. Kui oleks ruumi, võtaks seda hea meelega koju kaasa. Muide, nagu meil näiteks kartuleid, on Usbekistanis riisi müügil eri sorte.
Ära sai proovitud ka kohalik hapupiimajook airan, mis küll vajaks veidi harjumist…
Mäletate, eelmises postituses oli juttu sellest, millise toreda sissejuhatuse osaliseks me Usbekistanis saime? Võib öelda, et väljajuhatus nii roosiline polnud. Kuigi kurikuulsate korrumpeerunud politseinikega meil Usbekistanis tegemist teha ei tulnudki, oli piiriületus tehtud maksimaalselt ebamugavaks. Nimelt sobrati põhjalikult läbi kogu meie pagas, mis võttis oma tund aega. Muuhulgas sooviti näha fotokas olevaid pilte ning arvutis olevaid videosid. Kõige jaburam oli aga see, et piiripunkti sissesõidul ei fikseerinud kaamera meie tsiklite numbrimärke (sest pildistatakse eest), nii et meil paluti kaamera eest teistpidi läbi sõita. Tuli välja, et ikka ei fikseerinud. Siis paluti kaamera ees seisma jääda. Ikka ei fikseerinud. Paluti tsiklit nihutada ühte- ja teistpidi. Ikka ei fikseerinud. Küsiti, kas numbrimärki pildi tegemiseks eemaldada ei saaks… sest mingi vari langeb numbrimärgile. Siis küsis piirivalvur juba paberit ja markerit, et kaamera jaoks number kirjutada. Asi läks aina jaburamaks, kuni pärast veerandtunnist sättimist ja joonistamist lõpuks alla anti. Vot selline “süsteem”.