Ilmus ülevaatlik kaanelugu värskes GO Reisiajakirjas.
Ida-Euroopa, Kesk-Aasia ja Mongoolia lugemist
Rubriigiarhiiv: Aasia
See lõputu transiit…
Ei läinud kaua, enne kui meile hakkas tõega koitma, kui suur see Venemaa ikkagi on. Võid teha mitu päeva järjest 600-kilomeetriseid otsi, ent kaardile vaadates tundub, nagu ei oleks üldse edasi liikunud.
Gessu “300”
Selle matkamise virrvarris oleks peaaegu ununenud, et meie Gessul oli vahepeal kukkunud 300 000 kilomeetrit.
Ots ringi
Pärast nädalast närveldamist ja staatori ootamist jõudis see lõpuks kenasti pärale, ning ehkki sügav kriim hoorattal tegi endiselt muret, tundus Suzuki aku esmapilgul siiski laadivat. Näis, et saame Ulaanbaatarist lõpuks ometi minema ning põhimõtteliselt kodu poole teele asuda.
Ulaanbaataris
Ulaanbaataris veetime nädala jagu päevi, oodates, millal kodunt teele pandud vana, ent kasutuskõlblik staator kohale jõuab.
Stsenaariumid, stsenaariumid
Sõit võis alata. Kirjade järgi pidi see kestma vaid kümme tundi, ehk ei midagi hullu – kuigi ausalt öeldes ei olnud mul sellesse prognoosi palju usku, sest see oleks nõudnud keskmiselt 65-kilomeetrise tunnikiirusega edasiliikumist, mida ei ole väga vähe. Kui Bayankhongor jäi selja taha ning päike oli veel üsna kõrgel, näitas spidomeeter mööda üsnagi viisakat asfalti kulgedes napid 60 km/h.
Kui pidu sai läbi ja elu läks huvitavaks
Ärgates pärast üht suhteliselt külma ööd, teadsime kaardi järgi, et asfaldini on jäänud paarsada kilomeetrit. Vahelduseks tundus see perspektiiv üsna ahvatlev, ja nii me pärast kohvi ja võileibu selle suunas teele asusime.
Kui kõik oli hästi ja elu oli ilus II
Olgiist Tolbo järveni ja sealt veel veidi edasi oli meie suureks üllatuseks uhiuuena näiv asfalt, mis võimaldas kiiret edasiliikumist. See ei olnud tingimata hea, sest üldiselt tundub, et Mongoolias pole väärtuslik mitte kuhugi jõudmine, vaid justnimelt kulgemine – vaatamisväärsusi kui selliseid on riigi mastaape arvesse võttes küllaltki vähe, kuid eelkõige poebki hinge teekond. Kilomeeter kilomeetri järel vaimustavat avarust, ja nii sadade kilomeetrite viisi.
Kui kõik oli hästi ja elu oli ilus I
Koš-Agatšist piiripunkti suunas sõites tuli meile KTM-il vastu Stefan – sakslane, kellega olime kohtunud Almatõs hostelis olles. Oli pühapäev, ja piiripunkt olla olnud suletud. Veeresime niisiis koos tagasi Koš-Agatši, et minna järgmisel päeval koos uuele katsele.
Hinge kinni hoides
Pärast mitte just kõige lahedama diagnoosi saamist ei olnud kerge Almatõst lahkuda – pea oli veel enne asjade kokkupakkimist ja tsikli selga istumist täis kümneid stsenaariume kõikvõimalikest viltuminekutest – alustades sellest, et ta ei lähegi üldse käima, lõpetades sellega, et ta sureb välja kõige suuremas liikluskeerises ning põhjustab sellega ohtliku olukorra. Parim, mida ma siiski teha sain, oli hinge kinni hoida.