
Ilmus ülevaatlik kaanelugu värskes GO Reisiajakirjas.
Ilmus ülevaatlik kaanelugu värskes GO Reisiajakirjas.
Uuralid tähistasid tagasi Euroopasse jõudmist – ehkki neid ausalt öeldes teab kui palju polnudki – vähemasti Tšeljabinski ja Ufaa vahel olid need nii lauged, et pärast Tadžikistanis ja Kõrgõzstanis nähtut ei tihkakski neid mägedeks nimetada.
Ei läinud kaua, enne kui meile hakkas tõega koitma, kui suur see Venemaa ikkagi on. Võid teha mitu päeva järjest 600-kilomeetriseid otsi, ent kaardile vaadates tundub, nagu ei oleks üldse edasi liikunud.
Pärast nädalast närveldamist ja staatori ootamist jõudis see lõpuks kenasti pärale, ning ehkki sügav kriim hoorattal tegi endiselt muret, tundus Suzuki aku esmapilgul siiski laadivat. Näis, et saame Ulaanbaatarist lõpuks ometi minema ning põhimõtteliselt kodu poole teele asuda.
Pärast mitte just kõige lahedama diagnoosi saamist ei olnud kerge Almatõst lahkuda – pea oli veel enne asjade kokkupakkimist ja tsikli selga istumist täis kümneid stsenaariume kõikvõimalikest viltuminekutest – alustades sellest, et ta ei lähegi üldse käima, lõpetades sellega, et ta sureb välja kõige suuremas liikluskeerises ning põhjustab sellega ohtliku olukorra. Parim, mida ma siiski teha sain, oli hinge kinni hoida.