Väike tagasivaade – ports analoogkaameraga klõpsitud kontinentaalse Kagu-Aasia pilte sai nüüd galeriisse juurde.
Sildiarhiiv: malaisia
Malaide toidust
200 / 15 / 93 000 mõtisklusi
Teel on oldud üle 15 kuu, läbitud üle 93 000 kilomeetri ja päeviku sissekande järjekorranumbriks ümmargune 200. Mis mõtted meil peas on?
Killuke ehedat Malaisiat
Kuala Lumpurist edasi oli plaanis väisata Malaisia idarannikut, mis pidavat olema ehedam, malaisialikum kui kosmopoliitne läänerannik. Enne veel, kui pealinnast lahkusime, saime tuttavaks ühe kohaliku motomehega, kel nimeks Dean. Või mis ta niiväga kohalik ongi – pärit Inglismaalt, töötanud Hiinas ja Indoneesias, ning elab nüüd jaavalannast naisega Kuala Lumpuris. Juba enne, kui Malaisiasse jõudsime, võttis ta meiega ise ühe välismaa motofoorumi kaudu ühendust ning avaldas soovi kohtuda. Mis siis ikka – meie jaoks hea võimalus kohalikku infot hankida, ning ükskord ometi jälle päris inglise keelt harjutada.
Boksipeatusesse Kuala Lumpuris
Penangist teel Malaisia pealinna Kuala Lumpurisse otsustasime väisata paljukiidetud Cameroni mägismaad. Mõtlesime, et kasutame ära võimalust minna mööda kiirteed, sest ausalt öelda ei mäletanud enam, mis tunne on kiiresti sõita – nii Ida-Timor kui Indoneesia olid valdavalt kulgenud pideva kiirendamise ja pidurdamise ning aeglaste sõidukite vahel sõelumise rütmis, nii et mõte kiirteel sõitmisest kõlas täiesti ahvatlevalt. Tegelikkus sai muidugi olema mõnevõrra erinev. Nagu võiski arvata, oli kiirtee heas korras, modernne ja täiesti igav, ning õiget “tuul näkku puhumas” tunnet ei tekkinudki, sest oleme ju ometi troopikas ning õhk on kuum ja lämbe. Austraalia tuli meelde hoopis.
Pildikesi Penangist
Oleme eri põhjustel Penangi nüüd mõneks ajaks pidama jäänud ning püüdnud end kohaliku eluga natuke kurssi viia – käinud ringi, jälginud kohalike tegemisi, maitsnud vähem ja rohkem kummalisi toite. Ühel päeval võtsime ette ka sõidu linnast välja, et tunda, mis õhku ka koloniaalkeskkonnast väljaspool hingatakse. Ühesõnaga, on kogunenud ports pilte.
Järjekordne koloniaaltervitus
Tsikli saatmine Indoneesiast Malaisiasse ei kulgenud ootamatute arenguteta. Kui me vastavalt kokkuleppele 2. jaanuaril Belawani saabusime, et tsikkel üle anda, olid transpordifirma uksed suletud ning kohalikud teadsid arvata, et ega enne 4. jaanuari midagi toimuma ei hakka – pühad ju. Olime jälle pisut nõutud ning meisse sigines juba paras annus skeptitsismi enne viisade aegumist 5. jaanuaril Indoneesiast ärasaamise suhtes, kuid polnud ka midagi teha. Veeresime siis läbi liikluskaose sama targalt Medani tagasi, et kahe päeva möödudes uuele katsele minna.