Penangist teel Malaisia pealinna Kuala Lumpurisse otsustasime väisata paljukiidetud Cameroni mägismaad. Mõtlesime, et kasutame ära võimalust minna mööda kiirteed, sest ausalt öelda ei mäletanud enam, mis tunne on kiiresti sõita – nii Ida-Timor kui Indoneesia olid valdavalt kulgenud pideva kiirendamise ja pidurdamise ning aeglaste sõidukite vahel sõelumise rütmis, nii et mõte kiirteel sõitmisest kõlas täiesti ahvatlevalt. Tegelikkus sai muidugi olema mõnevõrra erinev. Nagu võiski arvata, oli kiirtee heas korras, modernne ja täiesti igav, ning õiget “tuul näkku puhumas” tunnet ei tekkinudki, sest oleme ju ometi troopikas ning õhk on kuum ja lämbe. Austraalia tuli meelde hoopis.

Kui pöörasime kiirteelt maha Cameroni mägismaa poole, saime üsna pea aru, kust tuleb raha taoliste heade teede ehitamiseks. Kaunid, mägised loodusvaated olid rikutud kõikjal tegutsevate kaevanduste poolt, ning mida kõrgemale mägismaale jõudsime, seda suurema osa maast võtsid enda alla kõikvõimalikke aiasaadusi tootvad kasvuhooned. Kõik müügiks, ühesõnaga. Kus pidi olema kogu see mägismaa-šarm, millest kõik turismivoldikud valjuhäälselt pasundavad, sellest oli raske aru saada.

Mägismaa keskuseks olev Tanah Rata ei ole samuti mingi idülliline küla, nagu võiks kirjelduste põhjal arvata, vaid tavaline väikeasula, mida ehk teistest eristab see, et iga nurga peal müüakse maasikateemalist nänni – on ju üheks Cameroni kaubaartikliks maasikad. Leiab kõike alates maasikatikandiga kinnastest kuni kaisumaasikateni välja. Üldiselt jätab Tanah Rata küllatki tavalise, kui mitte öelda nukra mulje, aga ega elu sellest seisma ei jää.

Väheke lohutust pakkusid kõigi maasikate ja muu kõrval mõned teeistandused, kus teepõõsaste read moodustavad kenasid mustreid.

Pikalt me sinna ei jäänud, vaid põrutasime edasi Kuala Lumpurisse. Ikka selleks, et kuulsad Petronase tornid ära näha. Ei-ei, ikka peaasjalikult selleks, et tsiklile hooldus teha, sest kes teab, millal järgmine võimalus avaneb.

Leidsimegi ühe motopoe, kus bossiks hiinlane, kes hea meelega lasi meil oma töökojas ise tsikli kallal töötada. Muide, huvitav on siinse asjaajamise juures see, et hiinlased jätavad väga virga ja tegusa mulje, kuni selle hetkeni, kuni kätte jõuab usurituaalide aeg. Siis jääb kogu elu sinu ümber justkui seisma, ükskõik mis pakilised asjad parasjagu käsil on. Meie jaoks oli küllaltki harjumatu see, et keset tööpäeva kukkus mees töökoja kõrval olevale altarile mandariine viima ja palvetama.

Kuna mees ise on väikestviisi motomatkaja ja selle elustiili valude ja võludega tuttav, siis saime kuluosad soodushinnaga. Tähelepanu väärib fakt, et peale meie ja omaniku GS-i olid töökojas kõik sportrattad – siinsamas Kuala Lumpuri lähedal on üks vinge Sepangi nimeline võidusõidurada, mida nädalavahetustel väga sõita armastatakse.

Kuid hooldusest ka. Gessul said kõik “mahlad” värskendatud. Uued küünlad ja paigaldatud sai üle pika-pika aja uus bensufilter – vanast tuli lausa musta värvi bensiini välja.

Kuigi õli kardaani reduktoris oli ilus, puhas, oli magneti külge kogunenud hulk metallitükke, mis annab märku sellest, et ilmselt mitte-nii-kauges tulevikus tuleb taaskord ette võtta reduktori laagri vahetus:

Samuti näitas tagaraam põhjalikumal vaatlusel nii paremal kui vasakul pool arenemas mõne millimeetri pikkust mõra arenemas, mis ma igaks juhuks kinni lasin keevitada:

Samuti oli vasakus, summuti väljalõike tõttu nõrgemas kohvris väike mõra, nii et oli tarvis ka pisut alumiiniumkeevitust:

Esimest korda sellel ekspeditsioonil on rehvid kõigepealt ära kulunud külgede pealt – ilmselt Indoneesia kurviliste teede panus.

Lähiajal on niisiis ilmselt ka rehve tarvis, ent maastikusõiduvõimeliste rehvide valik on paraku siin üsnagi kesine (nagu öeldud, enamus rattureid nühib siin ühte ringrada sportratastega) ja maastikusõit pole just suurt populaarust saavutanud.

Heakene küll – kui hooldus tehtud, väisasime ka omal ajal maailma kõrgeimaks ehitiseks olnud Petronase torne, mis on riikliku naftafirma Petronase peakorteriks: