Ports analoogkaameraga tehtud Kagu-Aasia pilte on nüüd üleval siin.
Sildiarhiiv: ida-timor
Kisub Aasiaks
Ida-Timor, tõeline kompvek, jäi seljataha. Ehk oleks võinud seal kauemgi olla, ning ehk oleks võinud veel teisigi ekstreemradasid proovida (ja ehk tsikligi ära lõhkuda), kuid pole kindel, et sel juhul oleks me mälestused sellest maast nii magusad. Varem lahkuda on varem, nii jääb tahtmine tagasi minna.
Timori saare lääneosa, mis kuulub Indoneesiale, meile nii võimast muljet ei avaldanud. Võib-olla on asi ka selles, et oleme Ida-Timorisse veel nii ära armunud, et ei oska teiste võlusid tähele panna, kuid tegelikult paljastab objektiivne vaatlus, et saare ida- ja lääneosa ongi erinevad – nii looduse kui kultuuri poolest. Kui idaosas on palju rohelust, siis idaosa meenutab kohati Austraalias tuhandete kilomeetrite vältel nähtud kuivetunud maastikku. Puud on küll kõrgemad, kuid värvitoonid on puhta samad, nii et isegi pildistama ei kutsu.
Lihvimata pärl
Ida-Timori põhjarannik ei olnud siiski muud kui sissejuhatus. Igatepidi. Kui Com’ist võtsime suuna lõunasse, hakkas tee seisukord tasapisi halvenema, kuid loodus meie ümber, ning külad, millest läbi sõitsime, muutuma aina lummavamateks.
200 kilomeetrit ilu
Alustasime oma avastusretke ambitsioonika plaaniga – teha Ida-Timorile ring peale. Kuna tegemist on tillukese riigiga, siis võiks küsida, et mis selles plaanis siis nii ambitsioonikat on, kuid ikka on küll. Ise saime sellest muidugi aru alles hiljem.
Lapsekingades
Oleme Dilisse jäänud liiga kauaks. Lonely Planetil on õigus, tegemist ei ole ühega Aasia suurepärastest pealinnadest – kuidagi väga kiiresti ammendas ta end meie jaoks ära. Pole ka ime, sest tegemist on ikkagi küllaltki väikese pealinnaga – elab siin ju umbes 150 000 inimest – ning kui pole just soovi ÜRO-tegelastega mõnes väljamaalastele suunatud baaris aega surnuks lüüa, siis jääb peagi enesele iga päev uue meelelahutuse väljamõtlemisega jänni.
Uus peatükk
Reede varahommikul, veel enne päikesetõusu, olime juba lennukil. Käes oli meie jaoks viimane hetk Austraalias. Kui lennuk unisel lennuväljal õhkutõusuks kiirendama hakkas, vilksatasid mu silme eest läbi viimased poolteist kuud – punastes toonides kõrbestunud maastik, üksildased mandrit läbivad teed, põrgukuumus, aborigeenid, ja inimesed, keda me ei tundnud, kuid kellest olid saanud meie sõbrad. Pikemateks mõtisklusteks ei olnud aga aega, sest peagi rebis lennuk end juba maast lahti, ning mõne minuti pärast olime juba Timori mere kohal.