Oleme Dilisse jäänud liiga kauaks. Lonely Planetil on õigus, tegemist ei ole ühega Aasia suurepärastest pealinnadest – kuidagi väga kiiresti ammendas ta end meie jaoks ära. Pole ka ime, sest tegemist on ikkagi küllaltki väikese pealinnaga – elab siin ju umbes 150 000 inimest – ning kui pole just soovi ÜRO-tegelastega mõnes väljamaalastele suunatud baaris aega surnuks lüüa, siis jääb peagi enesele iga päev uue meelelahutuse väljamõtlemisega jänni.
Küllaltki kulukas on see linn pealekauba. Rahvusvaheliste organisatsioonide kohalolek on hinnad üle mõistuse kõrgele upitanud, kuid kvaliteet ei ole neile kuidagi järgi jõudnud. Umbes nii, et esimese maailma hinnad, kuid kolmanda maailma kvaliteet, ja seda nii majutuses kui toitlustuses.
Toitu on siin saada igasugust, alustades Euroopa ning lõpetades Jaapani köögiga, kuid üldiselt on stambiks riis ja nuudlid. Ühel päeval tellisime kohalike eeskujul endale mingid kummalised magustoidud, või olid need hoopis joogid?
Ei saanudki aru, millega täpselt tegemist oli, st maitse polnud ei tuttav ega võõras. Mingi šokolaadikastmega ülevalatud roheline mass, mis meenutas konsistentsilt pudingit. Olen lugenud, et siin valmistatakse avokaado-šokolaadikokteile. Äkki see ta oligi?
Majutusest ka. Meie hotellitoa eest küsitakse 30 USD (ametlik valuuta ongi siin USA dollar), mis on enam-vähem odavaim saadaolev variant. Konditsioneer on küll, kuid rasvased prussakad panevad ringi nii, et vähe pole, ning tualetipoti paaki peame ise dušiotsikust vett valama (“ametlik” veevarustus on kinni keeratud, sest see kippus lekkides kogu põrandat üle ujutama). Ma ei tea, mis sellest toast veel märjal ajal saab, sest ka laes paistab pragu olevat.
See kõik ei tähenda sugugi, et siia (Dilisse niisiis) ei tasu tulla. Atmosfääri on siin kuhjaga, ning turistide vähesus (viie päeva jooksul kohatud seljakotiinimesed võib kokku lugeda ühe käe sõrmedel, ning – uskuda või mitte uskuda – teatud andmetel külastab Ida-Timorit aastas üldse ainult poolteist tuhat turisti) ei ole veel kohalikke suutnud ära rikkuda. Muuseume on ainult mõni, kuid seda rohkem jääb aega rannas kolamiseks.
Siinveedetud aja jooksul juhtusime kuulma kaht vabaõhukontserti, killuke ühest on lindistatud meie vannitoaaknast:
[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Dili_laiv.mp3]Teine leidis aga aset valitsushoone ees olevas pargis. Kummalisel kombel oli tegemist kinnise üritusega, niivõrd kui üht pargis peetavat üritust võib kinniseks pidada. Lava vastu paigutatud toolidel istuvad inimesed (ilmselt kõrged ametnikud)näisid laval toimuva suhtes küllaltki ükskõiksed (ilmselt tahtis enamus neist juba rünnata nende selja taha kaetud rootsi lauda), samas kui väljaspool rangelt turvatud ala oli uudistajaid küll.
[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Dili_kinnine_laiv.mp3]Tsiklit oodates käisime takso kaasabil ära linnast veidi väljaspool asuva tulevase turismiatraktsiooni, mäe otsas seisva Jeesuse juures.
Selles mõttes “tulevase”, et ilmselgelt arvatakse sellel olevat piisavalt palju potentsiaali, et hetkel tegeletakse seal agaralt ümbruse korrastamisega. Näiteks on ehitatud hiigelsuur parkimisplats, mis annab justkui aimu, et praegu täiesti inimtühja kohta võib lähitulevikus näha kerkimas rannabaare, ning miks mitte ka luksuskuurorte. Valitsuse sõnu uskudes soovitakse minna (üllatus-üllatus!) ökoturismi rada, kuid eks näis. Peagu on igasugune turism veel lapsekingades – detailseim kaart, mida siit Ida-Timori kohta saada, omab mõõtkava 1:750 000. Seda ei ole teab mis palju – umbes sama, kui avastada Eestit ühele A3-formaadis lehele mahtuva vähedetailse kaardiga. Põnevust lisab meie peagi algavale avastusretkele seegi, et meie GPS-i kaardi järgi asub meie praegune hotell meres. Ehk siis ülim täpsus- ja detailsusaste!
Sellise teadmisega loodame homme mööda seda tillukest (kui Eesti on väike, siis 15 000-ruutkilomeetrise pindalaga Ida-Timor on ju suisa kääbus) riiki veerema hakata, sest täna koitis see päev, kui igasugu nädalavahetused ja riigipühad said lõpuks läbi, ning meie saime üle pika aja jälle oma kalli tsikliga kokku.
Ida-Timori kehvad teed, siit me tuleme!