Uuralid tähistasid tagasi Euroopasse jõudmist – ehkki neid ausalt öeldes teab kui palju polnudki – vähemasti Tšeljabinski ja Ufaa vahel olid need nii lauged, et pärast Tadžikistanis ja Kõrgõzstanis nähtut ei tihkakski neid mägedeks nimetada.
Sildiarhiiv: eesti
Aasta parim reisiraamat!
23. märtsil andis Go Reisiajakiri välja 2015. aasta suurima seikluse ja parima reisiraamatu tiitli, ja meil on hea meel teatada, et meie ümbermaailmaekspeditsioonist pajatav “Ühel teljel ümber planeedi” tunnistati parimaks reisiraamatuks 2015. See on meile suur tunnustus. Täname Tiit Pruulit ja Go Reisiajakirja, ning neid, kes raamatu ilmumisele õla alla panid. Ja loomulikult kõiki, kes on raamatu läbi lugenud 🙂
Täitunud unistus
Kodus veidi oldud, puhatud ja mõtteid seeditud – on aeg otsad kokku tõmmata.
Viimane rull mustvalget filmi
Tagasi kodumaal olek pole millegipärast üldse nagu arvasime, et ta olema saab. Mõte, et saab üks nädal aeg lakke vaadata, pole reaalsuseks saanud, sest kogu aeg on midagi teha – kas lihtsalt vaja või ise tahad. Igasugu pisiasjad, kogu oma ribadeks kulunud ja räpase kraami pesemine, pakkimine, meedia raudne haare…
Kodutee (II osa)
Pool Euroopast oli veel sõita, kuid november ei olnud enam mägede taga. Või siiski… Pikalt ja laialt kaaludes olime otsustanud sõita läbi Šveitsi, ja kus siis mujal kui mitte Šveitsis on mäed.
Kuidas me tegusid teeme
Kuidagi juhtus nii, et motofoorum biker.ee valis yhelteljel.ee Aasta Mototeoks 2010. No mis me oskame kosta. Aitäh!!!
Ega keegi hääletuse “finalistidest” ei tee seda, mida me teeme, tiitli nimel, vaid ikka sellepärast et see on see, mis meile korda läheb. Võrrelda eri ettevõtmisi on raske, kui mitte võimatu, sest nagu hääletus näitab, on Eesti motomaastikul midagi igale maitsele. Tiitlit väärinuks kõik, aga nüüd pole meil muud, kui oma “mototegu” väärikalt lõpule viia – iseendid ja tsikkel ühes tükis tagasi kodumaale tuua – muidu võetakse äkki uhke karikas käest ära 🙂
Karikas, nagu pildilt näha, meenutab mootorit, mis on ju mootorratta süda. Idee taga on ilmselgelt tõsised inimesed – meie puhul oleks loogilisem ju olnud amort 😉
Mis tunne oli…
… Eestis olla? Avastasime taas, et kodumaa on kaunis. Suvelõpuilm meid just ülemäära palju ei hellitanud, kuid mis sellest. Oli huvitav vaadata Eestit turisti pilguga ja mõelda, mis mulje see välismaalastele jätab. Kindlasti mitte igava. Ühed meeldejäävamad pildikesed jäid mälusoppi Balti jaama turumammidest, Oleviste kiriku võimsa torni taha loojuvast päikesest, lõhnavatest männimetsadest…
Mõeldud-tehtud vol.2
Air Berlini äpardusega meil saaga ei lõppenud. Kui olime pühapäeva varahommikul lõpuks Vancouverist Düsseldorfi jõudnud, helistasin kohe Air Balticule ning palusin broneerida kohad sama päeva õhtul väljuvatele lendudele Hamburg-Riia-Tallinn (Estonian Airi piletit ümber vahetada ei saanud, ning uus pilet oleks olnud tunduvalt kallim, Air Baltic pakkus aga lendu küllaltki soodsalt). Tütarlaps teisel pool toru oli väga lahke ja abivalmis ning rääkis väga head inglise keelt, nii et see etapp läks raskusteta.
Mõeldud-tehtud
Mõnikord käivad asjad kole kiiresti. Kui veel nädal aega tagasi oli veel küllaltki ebaselge, mis saama hakkab, st kuidas meie tsikkel Austraaliasse saab, ning millal me Põhja-Ameerikast üldse stardime, siis viimased päevad oleme tegelenud otsustamise ja organiseerimisega. Tulemuseks on see, et tsikkel on transpordifirmale üle antud ning meil on lennukipiletid ostetud. Meie taaskohtumine leiab ennustuste kohaselt aset septembri esimeses pooles Sydneys. Seni teeme “aega parajaks” Eestis.
Üheks põhjuseks, miks otsustasime vahepeal Eestisse tulla, on see, et tsikli transport üle ookeani võtab kaua aega (tsikli üleandmisest selle kohalejõudmiseni umbes neli nädalat). Sestap oli meil valida, kas redutame seni küllaltki kallis Sydneys, või lendame vahepeal Eestisse ning sealt hiljem Austraaliasse, et tsikliga jälle kokku saada. Kaalusime ka varianti tsiklit oodates Austraalias tööd leida, kuid sellele ei saa väga kindel olla, kuna ka seal on majanduslangus oma töö teinud ning tööturu kokku kuivatanud.
Värvisime kookoseid – eestlastega!
Bogotá lähistel saime üle pika aja taas kokku eestlastega, seekord küll täiesti planeeritult – varasemast olid meil olemas ühe Eesti-Colombia segapere kontaktid, kelle juures siis juba hea mitu päeva tagasi maandusime. Eve ja Ernesto koos toredate laste Lena ja Rafaeliga võtsid meid kirjeldamatult hästi vastu, ehkki meie varasem kokkupuude nendega piirdus vaid lühida meilivahetusega. On ju üks asi puhaste linadega voodi ja soe dušš, hoopis teine aga see, kuidas sul tekib tunne, justkui oleksid tõesti oodatud – ja siin on tõesti tunne, nagu oleksime kodus.
Konkreetsemat plaani selles osas, kui pikaks ajaks me siia jääme, meil tollal polnud, sest eelkõige pidi see sõltuma sellest, millal kõik tegemist vajavad asjad tehtud saavad. Olulisemateks siis näiteks uue Brasiilia viisa taotlemine, marutaudi kordussüstide saamine ning uute rehvide ostmine. Kuna meie saabumise ajal oli aga juba käimas lihavõttenädal, tähendas see igasugu asjade edasilükkumist, ja nii peaks me passid viisadega kätte saama algava nädala neljapäeval. Niisiis ka vaktsineerida kavatseme end tuleval nädalal. Rehvidega on lugu aga keerulisem – kuna me aeg-ajalt ka offroadi harrastame, vajame ka vastavaid rehve, kuid siin on nende leidmisega raskusi – meie ratta mõõdule on saada peaasjalikult asfaldile mõeldud “kummi”. Öeldakse aga ju, et kes otsib, see leiab, nii et me ei ole veel lootust kaotanud.