Olgiist Tolbo järveni ja sealt veel veidi edasi oli meie suureks üllatuseks uhiuuena näiv asfalt, mis võimaldas kiiret edasiliikumist. See ei olnud tingimata hea, sest üldiselt tundub, et Mongoolias pole väärtuslik mitte kuhugi jõudmine, vaid justnimelt kulgemine – vaatamisväärsusi kui selliseid on riigi mastaape arvesse võttes küllaltki vähe, kuid eelkõige poebki hinge teekond. Kilomeeter kilomeetri järel vaimustavat avarust, ja nii sadade kilomeetrite viisi.
Koš-Agatšist piiripunkti suunas sõites tuli meile KTM-il vastu Stefan – sakslane, kellega olime kohtunud Almatõs hostelis olles. Oli pühapäev, ja piiripunkt olla olnud suletud. Veeresime niisiis koos tagasi Koš-Agatši, et minna järgmisel päeval koos uuele katsele.
Murgabist põrutasime põhja suunas. Tee ronis aeglaselt, kuid järjepidevalt üha kõrgemale, ning muutus ka üha viletsamaks. Kuna meil oli ees seni kõige kõrgema kuru – Ak-Baitali – ületus, mis ühtlasi tähistas ka Tadžikistani ja Kõrgõzstani piiri, siis me ei viitnud teel palju aega maastike pildistamisega (seda enam, et ilm oli pilves), vaid pressisime aina edasi – kohe kindlasti ei tahtnud me kuru lähedale suurele kõrgusele telkima jääda.
Kosmosehuvilise füüsikuna oli Margusel tahtmine ära näha Murghabi läheduses asuv observatoorium – mis sest, et välismaalasi sellesse kuuldavasti ei lasta, ja üleüldse pole tegemist mingi teada-tuntud ning märkimisväärse asutusega. Ega me täpselt ei teadnud ka, kus ta asub, ning ka GPS-is polnud selle kohta märget, aga kui on vaja ära näha, siis on vaja ära näha.
Langari külast hakkas tee üsna konkreetselt mäkke ronima. Jätsime hüvasti meile mitu päeva teekaaslaseks olnud Pandži jõega, ning ühtlasi vaadetega Afganistanile (tegelikult ka Pakistanile, sest kohati on Pakistani Tadžikistanist eraldav Wakhani koridor nii õbluke, et üle veidi madalamate, Afganistani territooriumil olevate mägede, paistavad mõned Pakistanile kuuluvad lumised “hiiglased”).
Usbekistanis jäi see mõte kõlama eriti valjusti. Sisenedes Usbekistani läbi ühe eraldatumas piirkonnas asuva piiripunkti, ümbritses meid stepi asemel peagi poolkõrb. Saja kilomeetri vältel puudus tee ääres igasugune asustus – polnud isegi kaamleid mitte.
Meie kaubalaev, “Professor Gül”, jõudis Aktau sadamasse kell neli öösel, ehk umbes täpselt nii, nagu lubatud. Ärkasime selle peale, et purser tormas mööda laevakoridori ning palus üsna nõudlikul toonil voodipesu tagastamist (teise öö laeval veetsime siiski kajutis). Kuigi hea meelega oleks veel veidike tukastanud, olime mõnes mõttes elevil, sest olime oma esimese “Stan-i” lävepakul.
Gruusia üks idapoolsetest piirkondadest, Tusheti, on tuntud metsiku, puutumata looduse poolest, mille pandiks on küllaltki keeruline ligipääs. Olles ülejäänud Gruusiast eraldatud kõrgete mägede poolt, pääseb sinna vaid loetud kuudel aastas – kusjuures isegi niiöelda püsielanikud, keda on kokku vaid mõni tuhat, kolivad talveks mujale.
Gruusias on rohkelt pika ajalooga kirikuid ja kloostreid – üks vingem kui teine. Kõiki neid läbi käia me muidugi ei kavatse, aga mõned huvitavamad (ja paremini trajektoori sobituvad) valisime siiski välja.