Ühel Teljel Ümber Planeedi raamatu esikaas

Pärast seda, kui me tagasi jõudsime, on meilt korduvalt küsitud – millal raamat tuleb. Nüüd on ta lõpuks valmis! Kaua tehtud kaunikene, kui nii öelda. Hästi paljude piltidega ning olulisemaid momente lahti seletavate sõnadega, kokku 318 lehekülge kellele nostalgiat, kellele inspiratsiooni.

Raamatu kujundas Michael Walsh, trükkis Greif.

Raamatu esitlus toimub 9. novembril algusega kell 18.00 Eesti Rahvusraamatukogus Looduse Omnibussi loodusõhtu raames. Palume oma osalemissoovist teada anda aadressil info@yhelteljel.ee (registreerunutele kehtib tasuta sissepääs).

Kodus veidi oldud, puhatud ja mõtteid seeditud – on aeg otsad kokku tõmmata.

(veel …)

Darwinis veedetud aeg möödus suure higistamise tähe all. Alla +30° C langes temperatuur vaid öösiti, ning päevasel ajal oli stabiilselt üle +35° C rauas – tipphetkedel kiskus vägisi juba +40° C poole. Tegelikult on nii, et teatud temperatuurist edasi pole enam suurt vahet, kas on viis kraadi rohkem või vähem – põhjamaalase jaoks on niikuinii palav.

(veel …)

Olles jõudnud Darwinisse, Põhjaterritooriumi pealinna, ei olnud enam mingit lõõgastumist, vaid asusime koheselt organiseerima tsikli transporti Ida-Timorisse (paljud ilmselt küsivad, et mis asi see veel on, kuid loodetavasti oskame sellele küsimusele varsti ka vastata – ega me isegi ei tea sellest praeguseks suurt palju rohkem kui seda, et tegemist on üsna värskelt iseseisvuse saavutanud riigiga, mis veel üsna hiljuti oli sõjas Indoneesiaga ning jagab nüüd viimasega Timori saart, olles ise pool sellest).

(veel …)

Enne idüllilisest Broome’ist lahkumist sai meile selgeks, et oleksime ka üksikul palmisaarel võimelised ellu jääma. Kui lähedalasuva palmi otsast potsatas maha üks kookos, usaldasime lihtsalt oma instinkte ning asusime seda koorima.

(veel …)

… lähme Piritale suplema!” Kunagi kuulsime üht punklugu, kus korduvalt kutsuti Pirita randa. Meil on asi praegu Pirita rannast aga hoopistükkis kaugel – seikleme Austraalia looderannikul. Või, noh, mil määral seda nüüd seikluseks saab pidada, sest peaasjalikult oleme jäänud asfalteeritud teedele ning käinud tsiviliseeritud kohtades. Kuid millistes kohtades!

(veel …)

Perth (kuhu me tegelikult ei läinud, sest meelde ei tulnud ühtegi põhjust, miks peaks minema) selja taga, kiskus meid ikka rannaäärsete teede poole, sest mõtlesime, et “äkki ikka midagi näeb”. No ei näinud ikka suurt midagi, kuid selle asemel ootasid ees mõned liivased üllatused.

(veel …)

Kui Kalgoorlie’st lõunasse põrutades meid järsku tee ääres üha kõrgemad puud tervitasid, oli ikka üpris kummaline tunne küll – nii pikalt olime tiirutanud mööda kõrbemaastikke, et pähe ei tahtnud enam ära mahtuda mõte sellest, et Austraalias võiks peale punaste väljade veel midagi muud olla. Kuid võta näpust!

(veel …)

Enne sõidu juurde asumist korra veel Kalgoorlie’st.

(veel …)

Võtteid remonditööst tsikli kallal:

Osa lõikudest on seal tunde kestvad. Kui ka päriselt käiks asjad nii kiiresti 🙂