Darwinis veedetud aeg möödus suure higistamise tähe all. Alla +30° C langes temperatuur vaid öösiti, ning päevasel ajal oli stabiilselt üle +35° C rauas – tipphetkedel kiskus vägisi juba +40° C poole. Tegelikult on nii, et teatud temperatuurist edasi pole enam suurt vahet, kas on viis kraadi rohkem või vähem – põhjamaalase jaoks on niikuinii palav.

Nii et vähe sellest, et higi voolas ojadena ja püksid kleepusid pidevalt naha külge (päris võigas tunne!), ei olnud ka ajutöö kuigi aktiivne. Sellele vaatamata jõudsime Darwinis olles kumbki läbi lugeda ühe raamatu, Margus luges allveelaevafännina läbi Kurski kurvast saatusest pajatava “A Time To Die” (“Aeg surra”):

Ja mina ühe halenaljaka raamatu uusmeremaalase motoseiklusest ümber Austraalia – “Twisting Throttle – Australia”. Seda lugedes tulid väga eredalt meelde endagi peast läbivilksatanud mõtted Austraalia ja austraaallaste kohta. Selle kohta, kuidas maastik sadade ja sadade kilomeetrite kaupa ei muutu (võiks ju küsida, et mis sellest siis nii pikalt kirjutada on, kuid selles teoses on see hästi õnnestunud, ehk siis igavusest lugedes ei hakanud mul endal kordagi igav), või selle kohta, kuidas austraallastel on oma släng, mis esialgu parajalt segadusse ajab. Äratundmisrõõm, ühesõnaga!

Oli see siis palavusest või laiskusest, kuid eriti produktiivsed me Darwinis ei olnud. Kuid põnev oli siiski – avastada iga päev aias uusi taimi ja loomi, kiusata meie võõrustaja, Micki, tütre kassi, kes ühel õhtul tuli koju, sisalik suus, kuulata lugusid sellest, mismoodi püüton oli sealsamas puuris olnud küüliku surnuks kägistanud, või siis lugusid Micki tööst. Ta on nimelt Darwini lennujaamas tolliametnik, kellel tuleb iga päev (ja sageli ka öösiti) rinda pista uimasteid smugeldavate vietnamlaste, pedofiilide ja igasugu muude pättide ja kaabakatega. Ja ta on oma töö üle väga uhke.

Darwinis olles kogesime ka oma elu esimest maavärinat. Päris huvitav tunne on, kui äkitselt hakkavad aknaklaasid ja asjad riiulitel kolisema ning tunned, kuidas maa su all võbeleb (nagu laudpõrand tsentrifuugiva pesumasina all). Tuli välja, et 7-se magnituudiga maavärina epitsenter oli Darwinist umbes 700 kilomeetri kaugusel Banda meres. Tsunaamit sellele õnneks ei järgnenud – nii et ei saa päris õigeks pidada austraallaste ütlust, et nende kontinent on geoloogiliselt absoluutselt stabiilne 🙂