Portsu analoogkaameraga klõpsitud piltidest saab näha siit.
Sildiarhiiv: pakistan
Milline eskort!?
Kui lennuk maanduma hakkas, ei paistnud aknast kümne minuti jooksul muud kui punane udu – Quetta on ikka tõeline kõrbelinn, midagi hoopis teistsugust kui mujal Pakistanis nähtu. Liivatormi trotsides otsisime üles lennujaama kaubaterminali, ning ei läinudgki väga kaua, enne kui me Gessu seljas uutele seiklustele vastu läksime.
Häda ja viletsus Islamabadis
Islamabadi jõudmisega meie hädad ei lõppenud. Amort amordiks – peagi selgus, et meie edasine teekond Iraani suunas on ikkagi üleujutuste tõttu ära lõigatud, sedapuhku siis Pakistani lõunaosas üle kallaste tõusnud Induse poolt, mistõttu osa teest on minema uhutud, ja osa vee all. Kindlasti olete Pakistanis toimuvaga teleri vahendusel kursis, nii et olukord vast pikemat selgitamist ei vaja, kuid meid seadis see omaette probleemi ette.
In sha’ Allah
Asjaolude kokkulangemisel lisandus viimase nädalaga meie sõnavarasse ning leidis laialdast kasutust araabiakeelne väljend “in sha’ Allah” (hääldatakse “inšallaa”), mis sisuliselt tähendab “kui see on Jumala tahe”. Mitte, et me usklikud oleksime, kuid siin, Pakistanis käib see väljend pea iga tulevikku vaatava vestluse juurde – lõppude lõpuks ei saa ju milleski kindel olla, enne kui Jumal otsustab. Kas ilm saab olema pilves või mitte, kas lennuk stardib Islamabadist või mitte, kas tsikkel mahub lennukile või mitte, kas…
Naer läbi pisarate
Seniks kuni me siin lahendusi oodates ja otsides küüsi närime, väike rõõmsamates toonides vahepala, ehk pildikesi Pakistani veoautodest.
Täitsa lõpp
Ilmselt on see kuu aega tagasi tehtud vale otsus, mis on meid pannud olukorda, milles täna oleme.
Tollal oli meil valida kahe variandi vahel, kas lasta Iraani viisa korraldada mõnel agentuuril või tegeleda sellega ise. Otsustasime viimase kasuks, sest nii oli odavam. Viisime taotlused saatkonda sisse ja ei jäänud muud üle, kui asuda aega parajaks tegema, sest Eesti kodanikel puhul pidavat ainuüksi positiivse või negatiivse vastuse saamiseks Teheranist kuluma vähemalt kaks nädalat, maksimaalselt kuu. Aega meil on, kuid salamisi lootsime muidugi, et kahest nädalast piisab.
Kõrgustesse ja maa peale tagasi
Kuidas elu veereb
Nii väga kui ka ei tahaks teha reportaaži kriisikoldest, ehk mägesid rammivatest lennukitest ning sadu inimelusid nõudvatest üleujutustest, oleme me sellest kõigest isoleeritud. Varsti pärast seda, kui sündmused ka rahvusvahelise avalikkuse tähelepanu köitsid, kadus Gilgitist elekter, kuna maalihe olla elektripostid minema viinud. Aga ei märganud küll, et kohalike seas “seal Pakistanis” toimuv mingeid kihinaid oleks tekitanud. Jah, Pakistan on siin, mägises põhjaosas, midagi kauget ja võõrast, millega end ei seostata.
Kulus kolm päeva, enne kui elekter suudeti selles 30 000 elanikuga linnas tunniks ajaks taastada, muidu käis elu generaatorite põrina rütmis. Et olemine liiga üksluiseks ei muutuks, võtsime ette käigu turule, sest kus siis veel kohalikku elu-olu kõige iseloomulikumas ja ehedamas võtmes kaeda, kui mitte seal.
Zen à la Hunza
Mõtlesime, et läheme Karimabadi paariks päevaks, aga lõpuks jäime terveks nädalaks. “Mis teha,” ütles selle peale külalistemaja peremees, “Hunza on nagu magnet, mis ei lase minema”.
Juba parem
Hunza kant on tuntud kui üks vabameelsemaid piirkondi Pakistanis – naised on tänavapildis täitsa esindatud ning tõsiusklike meelehärmiks elab täiel jõul edasi islamieelne traditsioon mooruspuu viljadest kanget alkoholi valmistada.