Mõtlesime, et läheme Karimabadi paariks päevaks, aga lõpuks jäime terveks nädalaks. “Mis teha,” ütles selle peale külalistemaja peremees, “Hunza on nagu magnet, mis ei lase minema”.

Magnet või mitte, aga mida aeg edasi, seda rohkem tekkis jälle inimese tunne – akud said mägivaadete, hea toidu ja niisama olustiku nautimisest laetud ning aju elektromagnetlained harmoniseeritud. Mõtted korrastusid ning tuli tagasi optimism tuleviku suhtes. Täielik zen, kui soovite.

Ilm oli tegelikult, nagu oli. Hunza kant on loomu poolest küllaltki kuiv (isegi mussoonihooaeg ei too endaga kaasa märkimisväärselt sademeid), kuid kliima soojenemise või tont teab mille tulemusel ei saanud me kaks päeva toast välja, sest sadas ilma vahet pidamata. Nuriseda oleks muidugi patt, sest esiteks viis see õhutemperatuuri mõnusalt alla, ning teiseks pakkus vihmasajule järgnenud pilvede taganemine mööda mäekülgi unustamatu vaatemängu.

Kuid üldiselt on vihm harv külaline, mistõttu kõik panused on liustikel ja nende sulamisveel. Ilma nendeta poleks maaviljelust, poleks eksistentsi – oleks ainult kivid ja liiv. Kuid liustikke jagub, ja nii kaua kui on liustikke, võivad Hunza elanikud oma majakatustel aprikoose kuivatades heietada lugusid elust ja olust iidses kuningriigis. Hunza aprikoosid on, muide, minev kaup ka üle piiri asuvatel turgudel, nagu ka siin kasvatatud Kreeka pähklid.

Iidse kuningriigiga on nii, et Hunza oli kunagi vaid üks paljudest – omal ajal siin rännanud Marco Polo olla öelnud, et siin on kuningriikidest lausa “mürane”. Ometi paistab Hunza teiste seas silma tänaseni säilinud kommete ja kultuuripärandiga. Huvitav on kasvõi see, et ametlikult liideti Hunza Pakistaniga ning Hunza valitseja staatus alandati “rajooniametnikuks” alles 1974. aastal. Formaalsustele vaatamata peavad aga kohalikud tänaseni oma valitsejast kõrgelt lugu, ning pakistanlastena nad end ei identifitseeri

Üheks silmapaistvamaks osaks Hunza kuningriigi pärandist on Karimabadi kohal trooniv 13. sajandist pärit kindlus, mis on koduks olnud mitmele valitsejale ehk mir’ile. Viimane mir lahkus sealt alles 1945. aastal, asudes elama moodsamasse elamusse kilomeeter eemal.

Ajapikku on eri valitsejad teinud sellele täiendusi, nii et esialgsest planeeringust ei ole palju alles. Näiteks kui üks Hunza valitsejatest abiellus 17. sajandil tiibeti kultuuri mõjuvallas oleva Baltistani printsessiga, tõi see kaasavaraks kaasa hulga meistrimehi, kes lisasid kindlusele tiibeti stiilis elemente. Arvatavasti seepärast tuntaksegi kindlust Baltiti nime all.

Otse kindluse taga kõrgub Ultar II nimeline mägi. Peadpööritavalt järskude seintega kanjoni põhjas, mis selleni viib, möllab Hunza mudane tuiksoon – Ultari liustiku sulamisvesi.

Et olemine liiga meditatiivseks ja vegetatiivseks ei kujuneks, otsustasimegi ühel päeval ette võtta väikese matka kanjonisse. Enne veel, kui kanjon reaalselt paistma hakkas, jõudsime mäejalamil olevate majade ja viljapuuaedade vahel ära eksida. Kui läksime ühe maja juurde teed küsima, järgnes pimedast ukseavast väljunud mehega pärast juhiste saamist selline dialoog:

-Which country you from?
-Estonia.
-This is in Russia?
-No, it used to be part of the Soviet Union.
-I speak Russian, немного.
-Хорошо. Я тоже.
-Sorry, we are taking schnapps here, do you want some?

Tere tulemast edumeelsete moslemite maale! Kell võis olla vast keskpäev, ja juba käis napsitamine. Tänasime viisakalt ja jätkasime teed.

Pärast rasket ronimist ja turnimist olimegi Ultari kanjonis kohal, kaljusein kõrgumas meie pea kohal ning ulatudes ka sadakond meetrit meist allpool olevasse kanjoni põhja. Tõeliste vaadeteni jõudmiseks oleks ilmselt pidanud veel tunnikese-kahe jagu mööda pudedat pinnast ülesmäge rühkima, kuid meile sellest juba piisas – ilma korralike matkajalatsiteta ning lõõskava päikese käes oleks see olnud lähedal eneseületusele. Vaatasime tükk aega imestuses, kuivõrd vertikaalne võib maastik olla, ning asutasime end tagasiteele.

Paras pingutus oli see niigi. Tagasi Karimabadi jõudes olime omadega parajalt läbi, nii et suundusime kohe jõuvarusid taastama. Restorani muidugi. Hunzal on ju peale põneva ajaloo pakkuda ka terve rida omalaadseid toite, millest paljud pn päris kindlasti väärt ka kodus järele proovimist.

Näiteks on siin juba sajandeid söödud aprikoosisuppi. Kõlab muidugi veidralt, kuid tegelikkuses pole see midagi muud kui aprikoosikissell.

Väga hea on aga näiteks Hunza pizzana tuntud chapsuro, mis põhimõtteliselt tähendab eri täidisega ning ülepraetud chapatisid.

Või siis külmana serveeritav burus berikutz – chapatide vahele pandud kohupiimalaadne juust, millele on maitseks lisatud piparmünti ja koriandrit. Eriti heaks teeb berikutzi see, et see on üle pintseldatud aromaatse aprikoosiseemneõliga.

Üsna kodusena maitseb aga hoilo garma ehk (jälle!) chapati ribadega segi aetud kartuli-spinatihautis. Midagi värskekapsahautise moodi.

Ja kuna öeldakse, et rahvas tahab leiba ja tsirkust, siis lõpetuseks lühike meelelahutuslik videoklipp Hunza pulmarongist. Tundus, et väga jõukas pulmi pidav rahvas polnud, kuid ometi käis pidu mitu päeva järjest.

Kel helimaastikud hingelähedased, saavad kvaliteetsemat heli autokastis mänginud bändist kuulda siit:

[audio:Karimabadi_pulmarong.mp3|titles=Karimabadi pulmarongi möödumine – bänd mängib auto kastist]