Sildiarhiiv: namiibia
See päris Aafrika
Kulgemine
Namiibia on selline kulgemise koht. Lähed, oled. Kui tekib tunne, et aitab, siis lähed jälle. Kiirustamata, kella vaatamata, kavatsuseta kuhugi jõuda. Nimetatagu seda siis Aafrika ajaks või millekski muuks, kuid teisiti ei saakski. Üks päev, kui üritasime veidi asju ajada – Swakopmund on viimane tõsiseltvõetavam koht enne, kui tsivilisatsiooni jälle pikaks ajaks selja taha jätame, nii et tahtsime veidi raha vahetada, tsiklile hoolduse ära teha, uued rehvid osta ning ühe postipaki teele panna – jooksime mööda linna ringi nagu segased. Margus küsis mu käest: “Kas sul on kuskile kiire?”. “Kurat, nii palju asju on vaja ära teha,” mõtlesin, aga siis sain ise ka aru, et ega minu jooksmisest ja minu efektiivsusest suurt midagi ei sõltu. Küll Aafrika aeg paneb kõik paika.
Mängib Windhoeki raadio
Windhoekis veetsime pea nädala, asjatades kahe Kongo (Kongo Demokraatlik Vabariik ja Kongo Vabariik) viisadega. Pärast Angola viisa ajamist on Kongod muidugi kui vastlaliug – viimase oma saime kolme tunniga, ja peale täidetud ankeetide, kahe passifoto ja 700 Namiibia dollari (umbes €70) kummagi eest ei tahetud midagi. Kongo DV-l nõuded samad, ainult et hind on 750 Namiibia dollarit (umbes €75) viisa eest ning aega võtab kuni neli päeva. Eks demokraatia eest tuleb lisaks maksta 😉
Illusioonid ja tegelikkus
Oma suuruse kohta elab Namiibias häbitult vähe inimesi – umbes kaks miljonit, mis tähendab, et linnad on väiksed ja vahemaad linnade vahel on suured. Esimese linna moodi asulani jõudsime niisiis alles siis, kui olime läbinud ligi neljandiku riigi kogupikkusest, ja seegi polnud teab mis suur – nimeks Lüderitz.
Teemaja
Tulnuk
Namiibia. Namiiiiiiiibia. Tee kulgeb pikalt-pikalt, enne kui horisondi taha ära kaob. Tuul pühib katkematult üle liivaste poolkõrbeväljade. Taevas on kui vesivärvimaal ning ere päike pimestab silmi. Oleksime kui tulnukad võõral planeedil.