Jäime Namiibia põhjaserva veidi kauemaks pidama, kui oleksime tahtnud – tagaamordile sai igaks juhuks ikkagi kaks originaalpolti tellitud, millel läks kohale jõudmisega tohutu aeg – siin, Angola piiri all on ikka perifeeria, teistmoodi maailm.

Et ootamine väga üksluiseks ei läheks, käisime vaatasime ära kaks koske, mis nii enam-vähem täpselt Namiibia ja Angola piiril, nii et seisad ühel pool jõge, ja teisel pool on juba teine riik, Angola. Ühel kosel nimeks Ruacana ja teisel Epupa, ühed võimsad mõlemad, ja turiste praktiliselt pole. Perifeeria, noh.

Ühe juurest teise juurde sõites “lahendasime ära” veel ühe amordipoldi, nii et hea, et originaalid said tellitud. Neid suvalisi läheb ikka nagu sooja saia.

Pika ootamise peale jõudsid varupodid ka lõpuks Lõuna-Aafrikast kulleriga kohale, nii et pärast pikka aega suuvesistamist saime lõpuks piirile läheneda konkreetse plaaniga seda ka ületada. Omamoodi huvitav on see, mismoodi kohanimed siin Põhja-Namiibias algavad pea kõik o-tähega – Oshakati, Otjiwarongo, Ondangwa, Oshikango, Orupembe, Okahandja, jne – eksi või ära!

Ületasime siis piiri. Namiibiast väljumine oli ootuspäraselt lihtne, kuid Angola pool “üllatas” aafrikapärase asjaajamiskultuuriga – palju oli ringijooksmist, koopiate tegemist jne, nagu arengumaades ikka. Carnet’d keelduti täitmast, selle asemel kasseeriti täiesti ametlikud 65 USD ajutise impordiloa eest. Või oli see teemaks… Igatahes “Bemvindos em Angola!”