Selliste riikide puhul, kuhu turistid eriti ei satu, võib kindel olla, et sealt tuleb midagi huvitavat, üllatavat. Nii ka Angola puhul.

Üks asi, mis muidugi kohe üldse ei üllatanud, ning mille tõttu Angola on reisisellide seas puhta kurikuulus, on teeolud. Mitte, et me arvaks kaarti vaadates naiivselt, et tee, mis on märgitud punasega ja mis legendist näpuga järge ajades oleks justkui maantee, on korralik tee – oh, ei. Kuid ikkagi tuleb kohati ahastus peale, kui augud tees on suuremad kui neid ühendav asfalt.

Teel aeglaselt ukerdades sattusime silmitsi ka ühe kameeleoniga:

Kuid üllatuste juurde. Esimene üllatus, võiks öelda, oli see, et telkisime oma esimesel ööl Angolas metsikult – pöörasime päikeseloojangu ajal teelt maha, hiiglaslike ahvileivapuude vahele, ning panime telgi püsti. Üsna varsti selgus muidugi, et kellegi elamine oli sealt vaid 50 meetrit eemal, ning aeg-ajalt käidi meid põõsaste vahelt piilumas, kuid lähemale ei julgetud tulla. Vaid hommikul, kui tsiklile hääled sisse lõime, tormas terve perekonna jagu inimesi meile järgi lehvitama.

Järgmisel päeval jõudsime Lubangosse – ametlikel andmetel on seal veidi üle 100 000 elaniku, kuid linnale ülaltpoolt pilku heites ütleks, et neid võib seal olla vabalt ka kaks, kui mitte kolm korda rohkem. Enamus elab muidugi agulistiilis, kus seinad on esimesest ettejuhtuvast materjalist ning katusele on pandud kivid, et see minema ei lendaks.

Säärane vaade avaneb mäeservale püsti pandud Cristo Rei monumendi juurest, mis on kuuldavasti Rio de Janeiros, Brasiilias, oleva Cristo Rédentori väiksemas mõõdus koopia. Lähemal silmitsemisel on näha ka alles hiljuti lõppenud 27-aastase kodusõja “armid” Kristuse käel ja näol.

Lubangos otsisime teistelt saadud kontaktide abil üles mehe nimega José, kes on kohaliku motopubi, Los Falcoes, omanik. Pubis endas käivad hetkel küll renoveerimistööd, kuid tõsine motomees organiseeris meile pubi ühes tiivas tasuta toa, koos vannitoaga – kus vett, tõsi küll, tuli kahe päeva jooksul, mis me Lubangos veetsime, ainult vaid tunni jagu. Süsteem on selline, et kaks korda nädalas antakse vett, kõik lasevad endal paagid täis – aga kui elektrit pole, siis pump ei tööta ja vett ikka pole. Elektrikatkestus on Angolas selline asi, mida tuleb ette mitu korda päevas. Tasuta tuba on Angolas aga kui jumala kingitus, sest kui reisijuhte uskuda, siis alla 100 USD maksab siin ainult täielik peldik – ilma veeta siis ilmselt!

Lisaks tegi José meid tuttavaks kogu ülejäänud motobandega, söötis-jootis ning lõpuks aitas veel linnast välja ka saada läbi politsei ja sõjaväe kontrollpunktide. Ta tunneb siin enamust relvameestest, sest tema ise on selle kontingendi suuresti välja koolitanud. José on väga tore ja abivalmis inimene.

Käisime vaatasime Lubango lähistel ära veel Serra da Leba, ehk väga efektse välimusega kuru ja oma ehituse idee ja kvaliteediga täielik kontrast Angola teedele.

Kuid täiesti hingetuks võttis Tunda-Vala. Olime näinud sellest kaljulõhest pilti, ja kuna ta asub Lubangole väga lähedal, siis otsustasime ära käia. Kohale jõudes ei suutnud me oma silmi uskuda. Ühtegi piiret ega hoiatussilti pole, kuid teest vaid paarkümmend meetrit eemal seisad kilomeetrise – jah, kilomeetrise kuristiku serval – põhi ei paista, kuid taamal, nii kaugele kui silm ulatab nägema, laiub roheline madalik. See ei ole asi, mida üks foto suudaks edasi anda, kuid see on tunne, mis jääb kummitama.

Kummitustest rääkides – omal ajal on siin niimoodi kurjategijaid hukatud, et silmad seoti kinni ning lasti üle kuristiku serva kõndida. Õõnes tunne – kuulake kasvõi seda heli kuristikust, kus lindude hääled kaiguvad:

[audio:Tunda-Vala-kanjon.mp3|titles=Vee sulin ja lindude hääled Tunda-Vala sügavikust kajadena kostumas]

Angola on hetkel üks kiireima majanduskasvuga riike maailmas – siin on naftat, teemante ja kulda, kuid jõukus on koondunud väga väheste kätte ja kontrast jõukate ja vaeste vahel on tohutusuur. Nii mõjub ehk veidi paradoksaalsena Tunda-Vala poole sõites avanenud vaatepilt, kus laste koolitund toimub maas istudes, kõrval portugaliaegne kabel – kõige paremas seisus hooned paistavadki siin, Angolas, olevat tollest ajast. See, mis on ehitatud pärast seda, kui “valge mees” minema läks on ikka see vana-hea kiviaja tase, mõni kommunistliku arhitektuuri näide sekka.