Sõit võis alata. Kirjade järgi pidi see kestma vaid kümme tundi, ehk ei midagi hullu – kuigi ausalt öeldes ei olnud mul sellesse prognoosi palju usku, sest see oleks nõudnud keskmiselt 65-kilomeetrise tunnikiirusega edasiliikumist, mida ei ole väga vähe. Kui Bayankhongor jäi selja taha ning päike oli veel üsna kõrgel, näitas spidomeeter mööda üsnagi viisakat asfalti kulgedes napid 60 km/h.
Üldiselt tundub, et ühte ekpeditsiooni sisse elamiseks kulub umbes 5000 kilomeetrit. Selle peale ununevad üha harvemini pähe tikkuvad mõtted kodust, tööst ja muudest tavapäraselt igapäevastest asjadest ning hakkad üha enam tähele panema seda, mis toimub sinu ümber. Meie esimesed viis tuhat tiksusid täis Aserbaidžaanis – riigis, millest suhteliselt vähe teatakse.
… või siis tegelikult mitte. Ausalt öeldes tuli mulle üllatusena, et Must meri on päris mitmes kohas üle paari tuhande meetri sügav… Ja meil seisis ees 48 tundi seilamist üle selle mere, et jõuda Batumisse Gruusias. Ehkki algselt oli meil kavas jõuda Gruusiasse mööda maismaad läbi Venemaa, otsustasime aja, rehvide ja kütuse kokkuhoiu mõttes minna hoopis praamiga. Ja nagu hiljem selgus, oli see ilmatuma hea otsus, sest hiljuti olla ainus Venemaad ja Gruusiat ühendav tee üleujutuse poolt osaliselt minema uhutud ning läbipääs seetõttu võimatu.
Eks ta ole olnud natuke nagu muinasjutt või unenägu, see kolmeaastane ekspeditsioon – eriti tagantjärele vaadates – kõik need pildid ja helid, kohtumised ja juhtumised…
Maroko oli määratud olema selle unenäo lõppvaatus – sellele järgnev Euroopa kui pika istumise järel toolist tõusmine, teatrisaalist väljumine, riiete lunastamine garderoobist, ning välja külma ja tuule kätte astumine, mõtted täis värskeid, veel seedimata muljeid. Kuid enne veel tahtsime võtta sellest etendusest viimast, salvestada oma mälusse veel viimased eredad mõttekillud, millest saada innustust ja inspiratsiooni.
Enamus turiste piirdub Djenné endaga, kuid kui päris aus olla, siis ehedama emotsiooni saab, kui vaadata Djennést veidike väljapoole, kasvõi selle vahetus läheduses asuvatesse küladesse. Majad on ikka sellest samast mudast, kuid inimesed on hoopis vahetumad ning – kui esmane umbusk sinu kui võõra suhtes selja taga – jätavad külalislahkema mulje.
Djennés, omal ajal vaata et Timbuktust tähtsamaski kaubanduslinnas, asub maailma suurim mudast ehitis – möödunud sajandi algusest pärit moshee, mis on ühtlasi Mali üks põhilisi vaatamisväärsusi. Kuna erinevalt ülemüstifitseeritud Timbuktust on Djenné hõlpsasti ligipääsetav, ning kuna pärast Aafrika lääneranniku vaatamisväärsustevaesust – kus oli küll kauneid maastikke, omapäraseid rütme ning kuhjaga seiklusi, aga mitte vaatamisväärsusi kui selliseid – kulus väike annus kultuuri, arhitektuuri ja ajalugu marjaks ära, saigi suund Djennéle võetud.
Soyost lahkudes avanes meile korraks vaade poolikutele gaasihoidlatele, ning hiljem, merel olles, möödusime mitmest puurtornist. See oli kui pilguheit Angola tulevikku, kui vaid neid ressursse targalt kasutada osatakse. Angolale, kes enne kodusõda oli maailma üks suurimaid kohvi ja banaanide eksportijaid, on nafta ja teemantid täna põhiliseks ekspordiartikliks, moodustades pea sada protsenti riigi tuludest.
Oleks võinud arvata – ja mis seal salata, eks ma tegelikult arvasin ka – et kui ilma peal teise eestlasega kokku sattuda, siis järgnevad nostalgiaminutid hapukapsa ja verivorsti teemal, või sajatused Savisaare suunal, kuid ei. Kodumaa on kusagil kaugel, kuid Aafrika on siinsamas ning väga isemoodi uurimisobjekt pealekauba.
Kui me tsikli Dar es Salaami eestlaste juurde nukralt maha jätsime ning ise meid Zanzibarile viivale katamaraanile astusime, tervitas meeskond meid pretensioonika hüüdlausega “Welcome to Paradise!”. Tõtt-öelda olin juba ammu otsustanud, et pean Zanzibaril ära käima, ja nüüd oli see kauaaegne unistus tõeks saamas.
