Soyost lahkudes avanes meile korraks vaade poolikutele gaasihoidlatele, ning hiljem, merel olles, möödusime mitmest puurtornist. See oli kui pilguheit Angola tulevikku, kui vaid neid ressursse targalt kasutada osatakse. Angolale, kes enne kodusõda oli maailma üks suurimaid kohvi ja banaanide eksportijaid, on nafta ja teemantid täna põhiliseks ekspordiartikliks, moodustades pea sada protsenti riigi tuludest.

Pärast tundi või paari avamerel hakkas taas paistma maismaa – olime jõudmas Cabindasse – Angola enklaavi, mis on “emamaast” eraldatud Kongo DV-le kuuluva kitsa maaribaga. Teinekord kutsutakse seda naftarohkuse tõttu ka “Aafrika Kuveidiks”. Suured naftavarud on muidugi põhjust andnud vaikselt podisevale iseseisvusliikumisele, mis on ka üsna loogiline, arvestades, et enne portugallaste tulekut ei olnud Cabindal tegelikult Angolaga mitte kui midagi pistmist, vaid see oli koloniaalaeg, mis nad formaalselt ühte liitis.

Praam jäi seisma keset lahesoppi, mõnisada meetrit kaldast eemal. “Oleme kohal!”. Mis mõttes “kohal”? Edasi tuleb ujuda või?

Ei, ujumine jäi siiski ära. Peagi tuli kaldalt meie “praamile” vastu kaks suurt puupaati, kuhu ükshaaval kõik reisijad ja nende pagas laaditi, et kaldale viia. Meie olime viimased, sest meie “pagasiga” oli mõistagi kõige rohkem jama – tsikkel tuli kuidagimoodi kaks meetrit allpool lainetel õõtsuvasse paati saada (vee sügavuseks kapteni sõnul umbes 5 meetrit), ainsateks abivahenditeks köied ja üks puulaud. Keset lahte, eksole. Situatsioon kui improvisatsiooni käsiraamatust.

Kuid kuidagi, imekombel see isegi õnnestus, ilma et tsikkel üle parda vette oleks kukkunud, ja varsti põrutasime täistuuridel kalda suunas, kus meid ootas ees järjekordne vinnamine – paadist kaile. See ei olnud õnneks nii riskantne, ning varsti olemigi jälle maismaal – väsinud, aga õnnelikud. Siit edasi juba teed mööda.

Kuna “praamisõit” võttis pea terve päeva, ei jäänud meil üle muud, kui ööseks Cabindasse (enklaavi pealinna) jääda. Taaskord otsustasime proovida kirikuhoovi, ja see oli õige otsus. Selleks ajaks, kui me telgi püsti saime ja taaskord makarone keetsime, hakkas kirikuhoovi kogunema kirikukoor, kelle leelotuste saatel saime raske päeva mõnusalt õhtusse veeretada.

Sama hetk helis:

[audio:kirikukooriproov_Cabindas.mp3|titles=Kirikukooriproov Cabindas]

Mis oli minu jaoks huvitav, oli see, et kirikulaulude taustaks kasutatakse kõla järgi täpselt samu instrumente (ja isegi rütmika on sarnane), mis moodustavad põhilise osa kudurost – siinmail väga populaarsest muusikastiilist, millel praktiliselt puudub meloodia, kuid mille saatel angolalased (ja eriti noored) väga tantsida armastavad.

Välimuse järgi ei ütleks, et Cabindal raha jalaga segada oleks, või vähemalt ei näe ta välja kuidagi korralikum või luksuslikum kui ülejäänud Angola, ning inimesedki elavad nii nagu nad alati elanud on, püüdes kala ning ajal voolata lastes.