Pärast seda, kui Cabindast väljumine võttis poolteist tundi aega (mingit probleemi ei paistnud olevat, lihtsalt passidega joosti ringi, tõsteti ühest kohast teise, kuni lõpuks saime väljumistemplid sisse), ja arvestades meie hiljutist kogemust Kongo Demokraatliku Vabariigi piiri ületamisega, rabas Kongo Vabariigi efektiivsus lihtsalt jalust – kümne minutiga olid passid tembeldatud ja Carnet täidetud. Isegi “head teed” sooviti. Härrased Kinshasas (ja miks mitte ka mujal) võiks eeskuju võtta.

Esimese asjana põrutasime sadamalinna Pointe Noire’i, kus kahjuks sai kinnitust meie hirm, et seal puudub Gaboni konsulaat (et me päris idiootidena ei paistaks, olgu öeldud, et seal mõned saatkonnad siiski on, millele tuginedes julgesime loota, et kuna tegemist on naaberriigiga, siis on seal vähemalt Gaboni konsulaat). Kuna meil oli aga Gaboni viisasid vaja, tähendas see seda, et pidime ikkagi ette võtma raske tee Brazzaville’i, ehkki nüüd suure ringiga – meile juba peaaegu et armsaks saanud Luvo piiripunktist oleks see olnud paarisaja kilomeetri küsimus, sealjuures kuulu järgi mööda mööda kena asfalti. Nüüd aga ootas meid ees mitusada kilomeetrit Angola tasemel teed, ehk veidi asfalti, palju konarlikku pinnaseteed ning omajagu liiva.

Et traditsioon on üks tore asi, siis veetsime oma esimese öö Kongos taaskord kiriku hoovis. Nagu siinmail kombeks, ei puudunud ka sellest õhtust üks jumalateenistus ja pärast seda üks kooriproov, ja nagu siinmail kombeks, kõlasid tujutõstvad meloodiad ning lustakad rütmid. Needsamad rütmid, muide, tuletasid meelde vanu häid aegu Kenyas, kui tsikkel autokastis ning noor preester roolis, mööda uskumatult muhklikku teed Nairobi poole veeresime. Keerles siis ju CD-mängijas pea kakskümmend neli tundi järjest üks kohaliku religioosse muusika plaat, nii et Ida-Aafrika kippadi-koppadi rütmimuster kulus tõega pähe. Ja nüüd siis samad rütmid, ainult et teisel pool kontinenti! Asi nimelt selles, et need Kenyas levinud rütmid ei ole pärit ei kusagilt mujalt kui Kongost, mida mõni raamat tituleerib pea et Aafrika muusika tuumaks (nii must-valge see pilt tegelikkuses muidugi pole, kuid tuleb tunnistada, et Kongo muusika mõjuulatus on suur).

Helinäide jumalateenistusest Dolisie kirikus…

[audio:Dolise_jumalateenistus.mp3|titles=Jumalateenistus Dolisies, Kongo Vabariigis]

… ja sellele järgnenud proovist, mis oli küllaltki erakordne, arvestades et kasutati süntesaatorit, basskitarri ning trummikomplekti, ning vokaalansambel oli ka tasemel.

[audio:Dolisie_kirikuproov.mp3|titles=Kirikukooriproov Dolisies, täielik bänd]

Pärast kõva laenguga religioosset muusikat võttis hoo kenasti maha ning viis meele une lainele veidi mahedam kohalik muusika raadiost. Väga kaua ei pidanud seda kuulama, sest selja taga oli raske päev ja rammestus hiilis peale nagu niuhti.

[audio:Kongo_Dolise_raadiost.mp3|titles=Kongo muusika Dolisie raadiost kostumas]

Järgmine päev oli pikk ja raske, tee väga mügarlik ning kaetud peene tolmuga, mis jättis fantaasiale küllaldaselt ruumi selles osas, mis täpselt leidub selle all – kas mõni sügav auk või mõni kivi või veel miski muu… mõni nael näiteks?

Oma viiskümmend kilomeetrit oli sügavat liiva, mis teeb sõitmise füüsiliselt raskeks ja väga aeglaseks, ja enne Aafrikasse jõudmist oleks ma öelnud, et minu jaoks üpris õudustäratavaks, sest tsikli tagaots ujub ju siia-sinna nagu ise tahab ning risk ümber käia on üsna suur. Kuid ma ei tea, kas Margus on tänaseks saavutanud liivas sõitmise meistriklassi, või on asi veel milleski muus, kuid ma ei karda enam. Ei karda liiva, ja ei karda jõeületusi. Ainus asi, mida ma kardan, on vedel muda, ja sellega tuleb meil põhja pool veel võitlema hakata. Aga sellest siis, kui (üldse) sinna jõuame.

Rampväsinutena jõudsime Brazzaville’i, mis on elanike arvult üks väiksemaid pealinnu Aafrikas, ent siiski on õhk heitgaasidest paks. Õnneks oli seal üks rännumeeste peatuskoht, kus saab tasuta ööbida, kuid linn ise on üüratult kallis, nii et väga pikalt ei tahtnud ikkagi paigale jääda. Piisavalt kauaks, et organiseerida viisad Gaboni, Kameruni ja Nigeeria tarvis, mis taaskord tuletas meelde karmi tõsiasja Lääne-Aafrika viisade krõbedast hinnast. Need läksid meile maksma vastavalt 70, 100 ja 65 USD inimese kohta. Mingeid erilisi nõudeid õnneks ei esitatud (v.a Gaboni saatkond, kes tahtis hotellibroneeringut) ning aega läks igaühega 1-2 päeva. Ahjaa, Nigeeria saatkonnas pidime veel intervjuul käima:

“Kuidas te kohapeal hakkama saada kavatsete? Kas te tunnete kedagi Nigeerias?”
“Ei, aga kui oleme hädas, palume kohalikelt abi”
“Võõrastelt inimestelt? Kuidas te saate neid usaldada?”

Oleme jätkuvalt veendumusel, et valdav osa inimestest maailmas on heatahtlikud ning oht kurjade kavatsustega inimese peale sattuda on minimaalne.

Väheke tehnilise poole pealt ka – üle pika aja käisime tsikliga pesulas, et maha pesta igasse vakku ja avausse pugenud punane tolm, ning eelkõige meie väikese meteretke põhjustatud silmale nähtamatu, ent hävitav soolakiht. Täitsa puhas sai lõppkokkuvõttes.

Samuti üritasime parandada tagaratta piduri voolikut, mis juba tuhatkond kilomeetrit tagasi lekkima hakkas, ning mille tõttu oleme sõitnud tagapidurita. Varuosi siin muidugi saada pole, kuid kohaliku meistrimehe (khm, presidendi motoeskordimeeskonna mehhaaniku, sest need rattad siin kõik BMW-d) abiga tulime mingile poolikule lahendusele, mis vähemalt natukenegi tagapidurit kasutada lubab. Ilmselt seesama kivi, mis meil Namiibias ABS-i juhtme puruks lõi, tegi ka voolikule liiga, sest lekkis samas kohast.

Asjatamiste sekka väheke Brazzaville’i raadiost kostuvat:

[audio:Brazzaville_raadiost_I.mp3,Brazzaville_raadiost_II.mp3|titles=Kongo muusika kostumas Brazzaville’i raadiost (I),Kongo muusika kostumas Brazzaville’i raadiost(II)]

Kokkuvõtteks, Brazzaville ja Kinshasa, Kongo DV pealinn, on üksteisele kõige lähemal asuvad pealinnad maailmas, nende vahel vaid Kongo jõgi. Brazzaville on küllaltki korrapärane linn, samas Kinshasa… no ma ei tea, meid ei lastud ju sinna. Kongol ja Kongol on vahe, see on aga kindel.

Väheke ümmargust statistikat ka: vahepeal sai meil täis 150 000 kilomeetrit sel retkel, käsil on 50. riik ja oleme teel olnud üle 1000 päeva.