Küll mitte nii pikk, nagu Angola – Kongo DV piiriületus, mis lõppude lõpuks teatavasti luhta läks, oli Kongo – Gaboni piiri ületamisega tükk tegemist.

Brazzaville’ist sai võetud suund põhja poole, kuhu kulges kena asfalt – kohaliku kombe kohaselt oli asfalti veel hiljuti ainult presidendi kodukohaks oleva Oyoni, nüüd aga juba Okoyoni (palju segadusseajavamaks kohanimed vist enam minna ei saaks, kust Gaboni piirini on veel sadakond kilomeetrit. Selline sadakond kilomeetrit, mis vist küll elu lõpuni meelde jääb.

Okoyos niisiis asfalt lõppes ning algas liivarada. Esialgu polnud väga vigagi, nii et hoiatused selle kohta, et selle saja kilomeetri läbimine võtab aega terve päeva, tundusid liialdusena, kuid hõiskasime ilmselgelt enne õhtut.

Pärast kahtekümmet kilomeetrit küllaltki sujuvat kulgemist jõudsime tollipunkti, kus ülijutukas inspektor veenis mind pärast Carnet’ täitmist temast ning tema kolleegist tollibüroo ees pilti tegema. No mis mul saakski selle vastu olla – ilmselgelt oli tegemist võimalusega, mida lihtsalt ei saanud kasutamata jätta, sest üldiselt kipuvad ametnikud pildistamisse tõrjuvalt suhtuma – see on vist neile haruharv nähtus siin turisti näha.

Tolli kontrollpunktist immigratsiooni kontrollpunkti (mille vahel oli veel politsei kontrollpunkt) oli nelikümmend viis kilomeetrit, aga millist teed! Liiv oli kohati nii pehme ja nii sügav, et raske tsikliga müttamine võttis tõega võhmale ning tekkis kahtlus, kas me üldse välja veame. Paiguti muutus rada tõeliseks liivamülkaks, nii et ei jäänud üle muud, kui pidime sõitma lausa põllul… tegelikult oli põllul sõitmise tunne nii või naa…

Pärast mitut tundi jõhkrat ponnistamist jõudsime immigratsiooni kontrollpunkti (ikka veel Kongo poolel), kus meie passiandmete mahakirjutamisele kulus jälle kenake pooltund. Olime omadega nii läbi, et ei jaksanud isegi sarkastilised olla, vaid lihtsalt istusime ja ootasime, nagu zombied, millal templid passidesse saame.

Siis tuli veel sandarmite kontrollpunkt, kus meestel oli nii igav ja nad esitasid nii asjassepuutumatuid küsimusi, et Kariina, kes neist reaalselt aru sai (mina õnneks mitte), oli valmis neile kallale minema. “Kui kaua olete olnud abielus? Miks teil ei ole lapsi?” Miks, miks? Kui teil on väikesed lapsed, siis te ei lähe niimoodi reisima, sellepärast! Elus tuleb teha valikuid.

Veel mitukümmend kilomeetrit liiva, veel mõned külilikäimised…

Siis algas Gabon, ja algas asfalt, paljastades muidu liivas urramise varju jäänud hädad. Brazzaville’is paigaldatud tagapidurilahendus oli otsad andnud ning piduri osaliselt blokeerinud, nii et see lausa suitses – hea, et Gessut põlema ei pannud; ning meie suurimaks meelehärmiks andis nüüd endast märku sidur – oleme selle nüüd üle 150 000 kilomeetri pikkuse retsimise lõpuks läbi kulutanud, mis polegi tegelt paha tulemus, vaadates kuhu kõikjale me oma koormatud Gessuga maailma eri paikades roninud oleme. Tõusudel kõvasti peale keerates lööb pöörded üles, justkui automaatkäigukastiga sõiduk oleks meil nüüd, aga meie õnneks viis Gessu meid ikkagi tublisti edasi sadu kilomeetreid ka libiseva siduriga. Kuna me kusagil Nigeerias ei tahaks sellega tegelema hakata, siis ei jää üle muud, kui ette võtta plaaniväline teekond Gaboni pealinna Libreville’i, et Euroopast uus siduriplaat ja pidurivoolik tellida ning kulukas remont ette võtta, enne kui hilja.

Mõned pildid teest pealinna (nagu näha, ei olnud asfalti kauaks, vaid peagi algas tavaline kivi-mudarada, kus meil õnnestus veel üks amordipolt pooleks murda, oeh…)