Mida lähemale meie ekspeditsiooni uue etapi, st idapoolkera algus nihkub, seda harvemini põikavad mõtted tagasi, sellele mis on olnud, ning seda tihedamini leiame end mängimas mõtetega sellest, mis meid ees ootab. Enne, kui ees ootavate riikidega seotud ootused ja muremõtted meid täiesti endasse haaravad, on praegu, nädal enne seikluse jätku, vast hea aeg möödunule heita veel üks pilk. Selline kokkuvõtlik – mitte liialt pikk ega põhjalikult analüüsiv – asjadele, mis on köitnud, ning mõtetele, mis on tekkinud.

(veel …)

Siin voodis ennast ravides panin kokku väikese videomaterjali Boliivia inimestest, elust-olust. Taustaks olev lugu on hetkel seal kõva hitt, vähemasti meie kuulsime seda kõikjal – mööduvatest autodest, söögikohtades, isegi tänaval kõndivate inimeste käes olevatest raadiotest:

“HQ” nupp akna all mängib videot paremas kvaliteedis.

Pärast kõrgushaiguse suht raskel kujul läbi põdemist pole mul Boliivias tervis päris korras olnud. Huvitav on kõrgushaiguse puhul see, et mõnede allikate väitel hakkab see paremini külge neile, kellel parem füüsiline vorm. Meie paistame olevat heaks näiteks selle väite tõesusest – ehkki minu füüsiline vorm on parem Kariina omast, ei pidanud tema kõrgushaiguse all kaugeltki nii dramaatiliselt kannatama kui mina.

Igatahes kui Uyunis puhates hakkasid mul ilmnema paranemise märgid, siis Potosíst alates on tervislik seisund läinud uuesti allamäge – ikka seesama jõuetus ja uimasus, lisaks nohu, mis vaatamata ravimisele ära ei taha minna. La Pazis pani korraliku põntsu vaktsiinisüst, mille tulemus oli köha ja kõrge palavik (üle 38 kraadi). Minu teooria on, et ma pole kõrgushaigusest täielikult veel paranenud, organism on nõrk ja korjab seega kõik halva kergesti üles. Tegelikult ongi Boliivas olek minu jaoks olnud nagu mingi hallutsinatsioon – raske hingata, pea käib ringi, ent siin kõrgustes on loodus lummavalt fantastiline, justkui teiselt planeedilt.

(veel …)

Pärast La Pazi maandusime kaheks päevaks Copacabanas, Titicaca järve ääres. Tee sinna oli päris kena ning sisaldas Titicaca ja Huynaymarca järve vahelise väina ületust.

(veel …)

Täna saame vist lõpuks liikuma La Pazist Copacabana poole. Kinni jäime siia ennekõike selletõttu, et mul otsustas pärast vaktsiinisüsti palavik kallale tulla, mis mitu päeva taanduda ei tahtnud.
(veel …)

Potosíst vurasime Sucresse, kus veetsime kaks ööd. Tõtt-öelda seal midagi väga ägedat polnud, tegime linna peal jalgsi tuuri, kus käisime läbi suurema osa seal asuvaid kirikuid. Kaalusime dinosauruse-bussi, mis viinuks dinosauruste jälgede (fossiilid) juurde, ent see näis olevat paras ülepromotud turistilõks, mistõttu jätsime selle ära.

(veel …)

Uyunist Potosísse, väidetavalt maailma kõrgeimasse linna (4060 m) viiva tee suhtes oli meid mitu varasemalt kohatud motomatkajat suutnud ära hirmutada – kes oli seal oma siduri läbi põletanud, kes oli pärast selle tee läbimist ülejäänud Boliivia läbimiseks igaks juhuks liivakühvli ostnud. 

(veel …)

Uyunis veetsime lõpuks kokku neli ööd. Kuidagi trehvas nii, et samal nädalavahetusel, kui me seal olime, toimus ka Uyuni karneval. Midagi väga suurt see ei olnud, kuna küla ise ei ole teab mis suur (Eesti mõistes ei oleks 14 000 elanikku muidugi enam küla, aga Uyuni on ikka küla mis küla, vähemalt meie silmis). Kolm päeva järjest liikus mööda tänavaid pillimeeste ja kostümeeritud tegelaste rongkäik, keerutati jalga ja lasti pauku. 

(veel …)

Siin video Boliivia kõrgustikest, enne veel kui mul enesetunne päris halvaks läks:

Tšiili-Boliivia piiriületus toimus San Pedro de Atacama ja Uyuni vahel.

(veel …)