Tšiili-Boliivia piiriületus toimus San Pedro de Atacama ja Uyuni vahel.

San Pedro de Atacama on umbes 2500 meetri kõrgusel asuv oaas – selle tunneb asulale lähenedes kohe ära, sest pärast sadu ja sadu kilomeetreid liivakarva toone näeb silm lõpuks midagi rohelist. Kohale jõudes on ilmselge, et tegemist on turismimekaga – igal pool müüakse kirjut turistinänni ning turismibüroosid on vist rohkem kui Tallinnas kokku – samas on see küla mis küla. Turiste on rohkem kui kohalikke, ning ka hinnad on kohutavalt ülepaisutatud – ainus WiFi-ga hostel küsib kahese toa eest üle 700 krooni, kuid hommikusöök ei kuulu hinna sisse, WiFi levib ainult fuajees ning vesi (mitte ainult soe, vaid igasugune) keeratakse kell 11 õhtul kinni. Külas endas suurt midagi vaadata pole – see ongi rohkem nagu baaslaager igasugustele ümbrusesse viivatele tuuridele. Seega laseme endale pikemalt peatumata templid passidesse lüüa ning põrutame Boliivia poole.

Boliivia passikontrolli putka (teisiti ei saa seda nimetada) asub umbes 4600 meetri kõrgusel keset tühjust. Päris külm on, ning liiga kiiresti, adapteerumata läbitud kõrgusevahe hakkab juba tunda andma – igasugune liigutamine ajab hingeldama ning pea käib veidi ringi. Pärast passikontrolli võtame suuna 80 kilomeetrit eemal asuva tollikontrolli poole (mis on isikliku sõidukiga tulles kohustuslik samm). Tee sinna viib läbi hingetuks tegeva iluga kohtade – möödume Laguna Verdest ehk rohelisest järvest, ning Laguna Blancast ehk valgest järvest.

 

Kuid tee ronib aina üles, ning Margusel hakkab kõrgusest tingituna aina halvem ja halvem. Kui lõpuks aduana‘sse ehk tollikontrolli jõuame, mis asub veidi enam kui 5000 meetri kõrgusel ühe keemiatehasega ühes kohas, on Margus juba näost suisa hall ning mitte eriti konditsioonis edasi sõitma. Tolliametnik soovitab pöörduda keemiatehase tohtri poole, sest kõrgushaigus pole mingi naljaasi – võib isegi surmaga lõppeda. Nii talitamegi. Hapniku ja rohtude toel saab Margus jälle jalule, nii et saame teed jätkata, kuid tungiva soovitusega võimalikult kiiresti väiksematele kõrgustele jõuda.

Õhtu saabudes möödume Lago Coloradost ehk punasest järvest. Kõrgus on 4500 meetri ringis ning Marguse enesetunne jälle kehvem, kuid peame ööbimiskoha otsima. Asustust siin eriti ei ole, nii et paneme telgi püsti suvalises teeäärses kohas. Saabuv öö ei ole sugugi mitte nii romantiline, nagu seda võiks ühelt kõrgmäestiku öölt eeldada – ütleks et see on lausa katastroofiline. Esiteks on kohutavalt külm – et oleme väga kõrgel, on juba telki üles pannes vaid 4 kraadi sooja, hommikul tuvastame termomeetri näidu -2 kraadi, kõik oli härmas. Ehkki oleme magamiskottidesse pugenud soojas aluspesus ja lisaks veel tsiklivarustuse gore-tex voodrites, ei hakka kunagi päris soe. Teiseks on Margusel nii halb olla, et jõuame enne hommiku saabumist mitu korda mõelda kiirabi kutsumisele satelliittelefoni abil. Kuid ka mitu korda väljas oksendamas käies ning peaaegu et kokku kukkudes ei saa Margus jätta tõdemata, et öötaevas on ulmeliselt ilus. Kuidagi veame siiski hommikuni välja, et siis vaevu-vaevu end liigutades ning iga väiksema pingutuse peale hingeldades telk kokku pakkida ja kuidagi taas teele asuda. Püüan ise ära teha nii palju kui võimalik, et Marguse jõuvarusid säästa – tema on ju “piloot”. Suure vaevaga saab ta siiski tsikli selga.

Ees on pikk päev – teed, kui mitte öelda rajad, on sõnuseletamatult kohutavad – kord on liiv, kord on kruus, kord on suured kivimürakad. Ja ei ühtegi teeviita. Ilma GPS-i või kompassita poleks siin mitte midagi teha. Pärast kaht kukkumist (ei saa mainimata jätta, kui raske on tsiklit püsti tõsta, kui kõrgust on üle 4000 meetri) ning mitut-mitut jõeületust jõuame vähe suuremale kruusateele, mis meid lõpuks umbes 3500 meetri kõrgusel asuvasse Uyunisse toob. Ka see on turismi toel üles kasvanud asula ja hinnad on siin kõrged, kuid otsustame siin jääda mõneks ajaks adapteeruma – sest palju allapoole siin altiplanol enam minna ei saa. Vedeleme voodis, mõlemad palavikus – ei läinud kõrgushaigus ka minust palju mööda. Margusel on nüüd õnneks parem. Peame puhkama ja oma akusid laadima.

 

Üks asi veel: kindel on see, et Lõuna-Boliivia on parim viis oma tehnika täielikult risustada (meie amort lausa tossas!) Siin on konkurentsitult halvimad teeolud mida me kohanud oleme – ja on väheusutav, et sellest saab palju halvem olla!