Viimastel päevadel on meie teekond kulgenud kas kõrbe ja ookeani piiril või suisa läbi kõrbe.

Tšiili põhjaosale on iseloomulik see, et nii veidralt kui see ka ei kõlaks, on siin kokku saanud Vaikne ookean ja Atacama kõrb, nii et kui üks lõpeb, algab teine. Ilmselt sel põhjusel on rannaäärne täis ka küllaltki veidraid pinnavorme ning väga erikujulisi kivimoodustisi, mida mujal ehk naljalt ei kohta. Pole vist vaja mainidagi, et igal pool on liivatolm ning siin-seal kasvavad kaktused. Kahel korral sattusime telkima miljonivaatega kohta.

Esimene pilt on tehtud lõunapool, kus kõrb ei ole veel tugevalt võimust võtnud, teine pilt aga juba üsna kõrbe servast.

Ookeani ääres elu keeb – ehkki tingimused on karmid, elavad inimesed oma elu.

Nii kui tee ookeani äärest kaugemale libiseb, muutub nii kliima kui maastik. Et Tšiili rannikut uhub külm Humboldti hoovus, on suvisel ajal rannal ilm palju mõnusam kui sisemaal, kus on kohutavalt palav. Nii et kui liikuda sisemaale, läheb kohe palju soojemaks ja kuivemaks, mis aga omakorda tähendab, et seal ei kasva suurt midagi. Sisemaal läbi kõrbe sõites on maastik küllaltki üksluine, kui mõned mäed ja künkad välja arvata.

Läbi kõrbe sõidab igasugune transport. Siin üks stiilinäide:

Teelolijate rõõmuks on üks kunstnik kõrbesse küsti pannud skupltuuri lehvitavast käest. Skulptuuri nimeks Mano del Desierto ehk Kõrbekäsi.

Kõrbes telkimiskohta otsides tuleb nii või naa tõdeda, et see koht saab olla ainult päris äärmuslik. Kord tekkis Margusel mõte ühest madalamast mäest üles sõita, lootuses leida hea vaatega koht. Paraku osutus see madal mägi ikka väga järsuks, ning tuul, mis seal puhus, oli päris tugev, nii et umbes veerandkõrgusel sai langetatud otsus sellest kohast siiski loobuda.

Et aga õhtu oli peagi saabumas, oli varsti vaja ikka ming koht leida. Selleks pöörasime suvalises, täiesti lagedas kohas teelt eemale ja sõitsime nii kaugele, kui jaksasime. St mitte väga kaugele, kuna rada oli liivane, kuid piisavalt kaugele, et tel liikuvad autod vaid sipelgasuurustena paistsid. Seal panimegi siis telgi püsti, täitsa keset kõrbet.

Järgmisel päeval võtsime ette külaskäigu maailma üheks suurimaks peetavasse avatud vasekaevandusse Chuquicamatas. Auk, mille põhjast vaske kaevandatakse, on 5 kilomeetrit pikk, 3 kilomeetrit lai ja 1 kilomeeter sügav. Sellise augu kaevamiseks on kulunud umbes sada aastat – igal juhul väga muljetavaldav ning kindlasti tasub külastamist. Huvitav on veel mainida, et vaske ennast leiab ainult selle augu keskosast.

Õhtuks jõudsime maagilise välimusega Valle de la Luna’sse ehk Kuuorgu, mis on üks küllaltki väike kaitseala San Pedro de Atacama lähistel. Moodustised ja maastikud, mis on siin ilmastikuolude toel aastatuhandetega tekkinud ja kujunenud, on tõepoolest väga sürrealistlikud – ühes kohas suured liivadüünid, teises kohas jälle kivistunud soolakristallipinnas. Efektne!