Üheks meie (ja eriti astrunoomiahuvilise Marguse) suureks sooviks oli külastada mõnd Tšiilis asuvat rahvusvahelist observatooriumi. Niisama nende territooriumile enesestmõistetavalt ringi kolama kedagi ei lasta, vaid peab olema eriluba või tuleb end pikalt-pikalt ekskursioonile kirja panna.

Kuna meil plaanid muutuvad pea iga päev, siis loomulikult ei saa me end ühelegi ekskursioonile kuu või mitu enne kirja panna, sestap otsustasime lihtsalt kohale minna ja õnne proovida. La Serena lähedal asuva Tololo observatooriumi väravast saadeti meid pikema jututa minema. Raske on sõnades väljendada, kui nördinud me (ja liiatigi Margus) olime – olime juba kaugusest näinud mäe otsas kupleid terendamas ja hammas oli verel, ja vot selline tagasilöök. Veelgi enam, mõtlesime, et kui meid juba sinna ei lastud, siis ega teistegi observatooriumidega ei saa rohkem šansse olla.

Püüdsime siiski säilitada optimismi ja võtsime sihikule järgmise, Euroopa Lõunaobservatooriumi (ESO) koosseisu kuuluva La Silla observatooriumi. Lootsime, et kui meid väravast sisse ei lasta, siis ehk on seekord värav “kuplitele” piisavalt lähedal, et neid kasvõi mõistlikult kauguselt piiluda saab. Ekskursioonist ei julgenud unistadagi…

Pärast silti tuli sõita veel mitu-mitu kilomeetrit, ning tuligi kurjakuulutav värav. Loomulikult polnud väravast mitte tuhkagi näha – observatoorium ise asus sealt veel enam kui kümme kilomeetrit mööda looklevat mägiteed eemal. Valvur tegi meile kohe selgeks, et reeglid on siin jäigad ja kui pole ennast ekskursioonile (mida korraldatakse iga kuu kahel viimasel laupäeval) kirja pannud, siis šanssi pole. Ilmselt aga nägime me nii piisavalt löödud välja, et ühel hetkel tuli onu oma valvuriputkast välja mingi paberiga, mille pidime allkirjastama (millega nõustusime sellega, et kui meil kõrgustes halb hakkab, siis võivad sealsed tohtrid meie eest hoolt kanda), ning varsti pärast seda teatas meile, et giidid “seal üleval” on nõus kahe lisaliikmega grupis. Oh õnne! Me oleks õnnelikud olnud ka võimaluse eest korraks sinna minna ja mõned “klõpsud” teha, aga nüüd saime koguni ekskursioonile.

Selline näeb La Silla observatoorium välja looklevalt mägiteelt:

Muljetavaldav 3,6-meetrine teleskoop väljast, kupli pöörlev osa kaalub 350 tonni!

Ning seest:

Väga uus see teleskoop enam pole, kuid on varustatud mooodsate seadmetega – ehitati kunagi seitsmekümnendatel, aga aktiivset kasutust leiab kogu aeg – igal ööl saab võimaluse oma uurimisi teostada kolm astronoomi. Natuke show’d tehti meile ka – huvitav oli jälgida mitmekümnetonnise teleskoobi pöörlemist.

Kõik hooned observatooriumi territooriumil näisid olevat valget värvi. Nii ka see Šveitsile kuuluv teleskoop.

Rahvas New Technology Telescope (NTT) juurde minemas:

Üks raadioteleskoop:

Värvidemäng teleskoobi “taldrikul” oli lihtsalt ulmeline. Varem olime ühe professionaalse fotograafi kodulehel näinud pilte sellest teleskoobist ja arvasime, et küllap on seal kõvasti Photoshop’i kasutatud, aga võta näpust – asi on ilma selletagi nagu multifilmis!

Vaade observatooriumist:

Vägev värk! Marguse motivatsioon pärast koju saabumist teemaga edasi tegeleda kasvas hoobilt.

Giididelt saime isiklikud kontaktid veel suurema, Paranali observatooriumi külastamiseks (kuhu muidu tuleb end 4-5 kuud ette registreerida), kuid kuna sealgi korraldatakse külastusi ainult laupäeviti ja pühapäeviti, poleks me ühe päevaga Atacama kõrbes asuvasse observatooriumi jõudnud.