Mida lähemale meie ekspeditsiooni uue etapi, st idapoolkera algus nihkub, seda harvemini põikavad mõtted tagasi, sellele mis on olnud, ning seda tihedamini leiame end mängimas mõtetega sellest, mis meid ees ootab. Enne, kui ees ootavate riikidega seotud ootused ja muremõtted meid täiesti endasse haaravad, on praegu, nädal enne seikluse jätku, vast hea aeg möödunule heita veel üks pilk. Selline kokkuvõtlik – mitte liialt pikk ega põhjalikult analüüsiv – asjadele, mis on köitnud, ning mõtetele, mis on tekkinud.
Sildiarhiiv: peruu
Pan-Ameerika ekspress
Viimased päevad on mööda Panamericana peateed Peruus olnud suht kõva “andmine”. Õnneks on enamasti tegu suht korraliku asfaldi ja sirge teega, mis on andnud võimaluse vahemaid kiiresti läbida – me pole just suured Peruu fännid.
Peruu videos
Panin kokku väikese videomaterjali Peruust:
“HQ” nupp videopleieri akna all mängib videot paremas kvaliteedis (kel parem internetiühendus).
Nazca joonised
Peruu tuntuima turismimagneti, Machu Picchu, jätsime pärast pikka kaalumist vahele. Mingit erilist tungi sinna minna polnud niikuinii, ning kui olime kuulnud, milliseid summasid tahab sinna ainsa firmana viiv Peru Rail rongipileti eest (odavaim üheotsapilet Cuscost 48 USD), ning millised turistihordid sealt eest leiab, ei olnud tahtmist enam pea-aegu üldse. Marguse visalt taanduv bronhiit ka veel lisaks – vihmaperioodil külmades kõrgustes higistada oleks vist liig.
Peruu
Olen lõpuks ka jalule ja ratta selga saanud ning sõitsime Cuzcost Nazca poole. Tee viib läbi võimsate Andide, mis sõidu väga huvitavaks teeb.
Pildikesi Cuscost
Kui pea nädal aega tagasi Cuscosse saabusime, oli juba pime, kuid juba siis oli selge, et tegemist on võluva linnaga. Kui seda peaks kuidagi iseloomustama, siis esimese asjana kerkivad silme ette valgeksvõõbatud majad ning mäkke ronivad munakivitänavad. Ja väjapeetus, läbimõeldus – pärast La Pazi kaost on siin kõik jooned justkui joonlauaga tõmmatud, vähemalt jääb selline mulje.
Bronhiit
Pärast kõrgushaiguse suht raskel kujul läbi põdemist pole mul Boliivias tervis päris korras olnud. Huvitav on kõrgushaiguse puhul see, et mõnede allikate väitel hakkab see paremini külge neile, kellel parem füüsiline vorm. Meie paistame olevat heaks näiteks selle väite tõesusest – ehkki minu füüsiline vorm on parem Kariina omast, ei pidanud tema kõrgushaiguse all kaugeltki nii dramaatiliselt kannatama kui mina.
Igatahes kui Uyunis puhates hakkasid mul ilmnema paranemise märgid, siis Potosíst alates on tervislik seisund läinud uuesti allamäge – ikka seesama jõuetus ja uimasus, lisaks nohu, mis vaatamata ravimisele ära ei taha minna. La Pazis pani korraliku põntsu vaktsiinisüst, mille tulemus oli köha ja kõrge palavik (üle 38 kraadi). Minu teooria on, et ma pole kõrgushaigusest täielikult veel paranenud, organism on nõrk ja korjab seega kõik halva kergesti üles. Tegelikult ongi Boliivas olek minu jaoks olnud nagu mingi hallutsinatsioon – raske hingata, pea käib ringi, ent siin kõrgustes on loodus lummavalt fantastiline, justkui teiselt planeedilt.
Titicaca järv ja Peruu piiriületus
Pärast La Pazi maandusime kaheks päevaks Copacabanas, Titicaca järve ääres. Tee sinna oli päris kena ning sisaldas Titicaca ja Huynaymarca järve vahelise väina ületust.