Pärast La Pazi maandusime kaheks päevaks Copacabanas, Titicaca järve ääres. Tee sinna oli päris kena ning sisaldas Titicaca ja Huynaymarca järve vahelise väina ületust.
Järv ise on 3812 meetri kõrgusel:
See toimus just sellesama parvega:
Päris hämmastav, kuidas samasuguste logudega ületavad väina ka bussid:
Lonely Planeti järgi näib Copacabanal olevat üks funktsioon – olla baaslaagriks järvel olevaid saari avastada soovijatele. Seetõttu ei olnud meil sellega seoses ka mingeid illusioone – ehkki nimi on ju ahvatlev (Rio de Janeiros on näiteks samanimeline rand). Plaan oli seal üheks ööks peatuda, et siis järgmisel päeval ületada sealt 8 kilomeetrit edasi asuv Peruu piir.
Ega asula ise kui selline väga palju tüüpilistest Boliivia linnakestest ei erinenud – palju küllaltki inetuid saviplokist ja punasest tellisest maju, mõned neist igavesti pooleli olevad. Vägev oli aga meie mäenõlval asuva hosteli aknast avanev vaade – justkui peopesal olev linn mägede ja järve vahel:
Ja imeilus katedraal:
Minu arvates kahvatuvad pea kõik ülejäänud Boliivias nähtud katedraalid selle “külakiriku” ees – ilusad, puhtad vormid. Ehk annab üldmuljele juurde katedraali ümber jäetud vaba ruum – suurtes linnades on pühakojad enamasti surutud teiste hoonete vahele, nii et teinekord pisut hajameelselt ringi uidates võivad need koguni kahe silma vahele jääda. Ka sees oli, mida vaadata. Huvitav on, kuidas erinevalt luterlikest kirikutest ei ole siin tähelepanu keskpunktis mitte maalid, vaid nukkudest moodustatud kompositsioonid. Ja ei ole nii, et Neitsi-Maarjal on seljas mingi suvaline ürp, vaid ikka satiin, kuld ja kard!
Igal juhul peatusime lõpuks Copacabanas siiski kaks ööd, ja pärast seda asusime siis piiri ületama. Boliivia pool oli imelihtne – keegi midagi arvutist ei kontrollinud ega midagi – templid löödi passidesse ja tsikli impordipaber korjati ära. Riiki sisenedes antakse siin, Lõuna-Ameerikas alati impordipaber, mis tuleb riigist lahkumiseni alles hoida – siis jääb see tolliametile, kuid pole selge, kas ja mida sellega edasi tehakse. Siiani ainus riik, kes meile endile väljumise kohta paberi on andnud, on Brasiilia, ülejäänute puhul ei garanteeri miski, et me ka ametlikult tsikliga lahkusime – võib ju juhtuda, et paber kaob ametniku käest nagu tina tuhka – nii nagu Buenos Airese lennujaama kaubaterminalis kadus meie kindlustuspoliis.
Peruu piiripunktis algas kõik kenasti, kuni enam ei olnud nii kena. Meile kõigile meeldiks arvata, et me küll nii rumalad pole, et laseme piiriametnikul endalt raha välja petta, kuid võta näpust! See, mis siin tolliameti kontoris toimus, oli üks paras etendus, kuid eelkõige emotsionaalse intelligentsuse kõrgem pilotaaž. Algas asi sellega, et läksin mina tsikli paberitega sinna. Esimese asjana küsiti, kas meie tsiklil on ka Boliivias kehtiv kindlustus. Tegelikult ei ole kindlustus väljamaa tsiklitele Boliivias kohustuslik, kuid otsustasin ametnikuga mängu edasi mängida, sest katsu sa ametivõimuga vaielda – otsisin välja Argentinas tehtud kindlustuse paberid ja väitsin, et see kehtib kogu Lõuna-Ameerikas. Ametnik luges süvenenud ilmel pabereid ja teatas, et kahjuks see Boliivias ikka ei kehti. Ja et ilma kindlustuseta ei saa nad tsiklit riiki sisse lasta. Nonii, mõtlesin, siinkohal ilmselt küsitakse meie käest raha. Pakkuma siiski ei hakanud, ehkki oli tunda, et just seda minult oodati. Kuna minust polnud ametnikel abi, paluti Margus kohale kutsuda – ju siis lootsid, et meesterahvas on vähe “paindlikum”. Kuid kuna Marguse hispaania keel ja sellest tulenevalt ka läbirääkimisvõime on minu omast veel kehvem, siis ametnikud olid juba puhta jännis ja “arutasid” omavahel, et mis siis teha. Arutamise käigus jõuti otsusele, et meie suhtes tehakse erand ja meid lastakse sisse ilma kindlustuseta. Ehk siis näitasid välja ülimat vastutulelikkust ja koostöötahet. Peast lipsas juba läbi mõte, et näed, ehk ei ole Peruu ametivõimud sugugi nii korrumpeerunud ja rahaahned. Meie negatiivsed emotsioonid pöörati justkui võluväel positiivseteks emotsioonideks (ja see oli selle mängu juures otsustav hetk). Kuni… ühel hetkel, kui paberid olid juba valmis, teatas nooremametnik, et nüüd pole vaja muud, kui et ülemus paneks oma allkirja, aga kuna meile on niigi tehtud suur vastutulek, tuleks selle allkirja eest ülemusele anda natuke kohviraha, nii 10-20 dollarit. Vot siis lops! Ehkki mul oli paunas “rohelisi” päris korralikult, sest tahtsime piiril raha vahetada, koukisin välja ühe 5-dollarilise ja ütlesin, et see on kõik, mis mul on. Eks ta natuke pettunud oli, see ametnik, aga no tõesti!
Vot selline õppetund siis, õnneks maksis meile ainult 5 USD. Võib ju öelda, et eks meelelahutus maksab ka midagi, aga eks see oli meie oma viga, et me valvsuse kaotasime. Oleks meie käest kohe raha küsitud, poleks me seda andnud, aga meid keerati ikka parajalt kavalalt ümber sõrme, nii et me ise sellest aru ei saanud. Loodame, et see annab meile tulevastel piiriületustel eelise.
üks vaheküssa. et kui Brasiilias see tsikli sissevedamise papper antakse, siis kui pikalt see kehtis ja mis siis saab kui aeg üle läheb? on seda võimalik kusagil kohapeal olles pikendada? ja palju tagatist maksma brasiilias pidite?
tänud! 🙂
edukat maailma-avastamise jätkumist!
Urmas, sõiduki ajutine import Brasiiliasse ei maksa midagi, st mingeid makse ega tagatisi ei ole. Meie saime ajutise impordi loa täpselt üheks kuuks, pikendamist ei uurinud, aga tõenäoliselt käib see läbi tolli.
Piiril tuleb olla tähelepanelik, sest see, kas sul on kõik dokumendid sealt lahkudes olemas ja korras, ei paista kedagi huvitavat. Passiputka ja tolliputka on alati eri kohtades ja piiritsoonist lahkudes keegi midagi ei kontrolli. Oleme kuulnud juhtumitest, kus inimesed on sõidukiga piiri ületanud ja neile pole mingit paberit antud (enamasti matkavad inimesed ju seljakotiga ja oma sõiduk gringol pole just levinud asi). See on sama hea (või õigemini halb), nagu oleks tsikkel riiki sisse toodud illegaalselt. Siis pole muud, kui püüda sõiduk sama illegaalselt välja smugeldada (kui keegi su dokumente muidugi riigis viibimise ajal ei kontrolli – siis võib asi jõuda sõiduki konfiskeerimiseni) või käia mööda ametkondi ja loota, et sulle halastatakse.
Kui oma passid saime piiril tembeldatud, tahetigi meile “head teed!” öelda. Ise läksime uurima ja peale käima, et meile tsikli kohta ka mingi paber antaks, muidu oleksime hiljem hädas olnud, sest see piiripunkt, kust meie väljusime, oli vägagi punktuaalne.
tüütan veel siin uurimisega! kas brasiilia viisa saite ka piirilt? ja kui pikaks ajaks korraga see anti? ka kuuks?
lennukiga minnes on vaja viisa eelnevalt passi saada helsingist. ehk saab ka lennujaamast? enamus euromaadele on viisavaba. seni eestile veel mitte. kuigi on oodata et saame meiegi. detsembris välisminister olla ajanud asju….aga aetud veel ei saadud.
Meie saime viisa Puerto Iguazus, mis on küll piirilinn, aga mitte piir ise, st seal on ikkagi Brasiilia konsulaat. Passide ja avalduste sisseandmisest viisa saamiseni kulus mõni tund, seega palju lihtsam kui Helsingi kaudu, kuid lennukiga tulles pole vist valikut – lennujaamas ju konsulaati pole. Saime üheks kuuks, aga seda pidavat olema lihtne pikendada.
Ootame isegi pikisilmi seda lubatud Brasiilia viisavabadust juba mõnda aega 🙂
tegin päringu välisministeeriumile ja vastus oli lakooniline: Brasiiliaga viisavabadusest antakse avalikult teada…. Ei midagi enamat.
Et maailmamajandus on nagu on siis võib juhtuda et asi jääbki vinduma 🙁
endal plaan Brasiiliasse siseneda samuti piirilinna Oyapok kaudu Prantsuse Guajaana piiril. Sellepärast küsisingi. Pr.Guajaana on euroliit sealpool ookeani. seega viisavaba 😛 tsikli saadaks sinna kui plaanid lähevad nii nagu soov on
Tänud infi eest!
super hea ja vahetu emotsiooni annavad need videoklipid koos piirkondliku muusika ja häältega! :))
Edukat reisi jätkumist!
Muide, Prantsuse Gujaana kaudu oli ka meie algne plaan Lõuna-Ameerikasse minna. Küll aga opereerib sellel liinil vaid üks lennufirma: Air France. Olgugi, et lennud on märgitud “siselennuna”, tähendab see ikkagi konkreetset monopoli ja hinnad on laes (juba mõnda aega tagasi on tahetud konkureerivat teenuspakkujat sellele liinile käima panna, et hindu stabiliseerida, ent siiani pole see tegelikkuseks saanud). Uurisime ka laevaga transportimist paari Prantsuse firma kaudu, ent hind ei tulnud palju odavam, selleks et igasugu megahilinemise, laeva merel katkiminemiste ja “tormise merega kukkus konteiner vette”, konteiner sai sadama transpordil kannatada jms. tüüpilisi meretranspordi riske üles kaaluda. Merega transat eriti ei soovitaks, kui sul planeeringus kuupäevad jms väga konkreetselt paigas on.
Neid, kes otse Brasiiliasse oma tsikli saadavad, on väga vähe, sest Brasiilia on kurikuulus tohutu bürokraatia poolest. Teame üht inimest, kes käis viis päeva järjest kella 8-st hommikul kella 6-ni õhtul sadamas asju ajamas, et tsikkel üldse kätte saada. Rahasummadest ei ole vist mõtet rääkidagi…
Meile tuli oluliselt odavam ja lihtsam lennutada Buenos Airese kaudu. Midagi tuli tolliterminalis siiski maksta, kuid see summa ei ületanud 2000 EEK. Meie nüüdseks juba hea tuttav itaallanna Miriam transportis oma tsikli Buenos Airesesse mere kaudu ning tsikli kättesaamiseks pidi ta eri makse tasuma umbes samapalju kui transpordi enda hind. Ja transport ei ole odav!
Üldiselt oleme arvamusel, et kui on soov vaid Brasiiliat avastama minna, on mõistlikum mootorratas kohapealt rentida või osta. Sedasi jääb suur hulk raha matkamiseks, vähem stressi ja tuled tagasi n.ö. puhaste käte ja rõõmsa näoga (ilma järjekordse megakulutuste ja tsikli tagasi organiseerimise või müügi tööga).
tegelikult on salaplaan saata pr.guajaanasse euroopast terve merekonteiner. auto ja tsikliga. aega oodata on. kui enamvähem teab millal laev kohale jõuab.
tsikkel siis autosse ja autoga jääb läbida suur osa teekonnast (2000km). plaan on jääda lõuna ameerikasse pikemaks. nii pikalt kui saab. paar kohta kus olla on täitsa olemas.
seega ei lähe sinna ainult ringi tuuritama. autot on kohapeal hädasti vaja. sealt osta on ülemõistuse kallis nii autot kui tsiklit. sellest siis idee et saadan terve konteineri mis läheb maksma ehk sama palju kui ainult tsikli saatmine…
Seetõttu uurisingi et pikalt võib kohapeal korraga olla oma sõidukitega. Ja seda ma ei kujuta ette mida võiksid nad piiril öelda kui mul on autos veel lisaks tsikkel? seda ma juba olen uurinud et otse brasiiliasse saatmine on mõttetu ja kallis. siis vaja carnet de passage(?) mille ajamine kahele sõidukile ülemõistuse kallis ja aegavaevanõudev.
Urmas, kui plaan on olla kauem, siis muidugi. Ei usu, et autos olev tsikkel mingeid probleeme tekitab (vähemalt ametlikult mitte – eks alati võib sattuda rahamaias piiriametnik, kes välismaalast lollitades rikastuda tahab), lihtsalt sellele tuleb sarnaselt autole piiril ajutise impordi luba vormistada. Seda, kas ja kuidas kuuajast luba pikendada saab, tasuks ilmselt uurida Brasiilia tolliametilt (või ehk aitab ka see, kui kirjutad Helsingis olevasse saatkonda). Meilt Carnetit Brasiilia piiril ei küsitud, ja me ise seda pakkuma ka ei hakanud, nii et see ei ole kohustuslik. Küll aga väidetavalt lihtsustab see sõidukite väljavõtmisega seotud paberiajamist – transpordifirma soovitusel lasime selle Buenos Aireses käiku, ehkki teame küllaga inimesi, kes on tsikli importinud ilma selle kalli dokumendita. Argentinast väljudes pidime Carnetisse vajalikud allkirjad ja templid koguma, kuid välja nägi see nii, et näitasime ametnikule näpuga, mis ja kuhu, sest see nägi Carnetit esimest korda elus 🙂
Panen selle Prantsuse transpordifirma, kelle kaudu me transpordi kohta uurisime (pakuvad nii mere- kui lennu teenust Cayenne’i), kontaktid Sulle meilile – ehk on abi.
Kui auto ja tsikkel on ühe inimese omad siis võib tulla probleeme. Näiteks Aafrikas mõnel pool võib importida ühe sõiduki inimese kohta ja sinna ei saa auto + tsikkel. Uuri ennem kindlasti selle asja kohta.
to Rebaseonu:
tnx hoiatuse eest! aga Brasiiliaga infovahetus on raskendatud. Helsingi saatkond on eriti jäik ja kidakeelne sellistes küsimustes. Olen paari asja sealt küsinud. Viimati vastasid ainult ühe lausega kuigi küsimusi oli terve rida.
Olen isegi korra kohal käinud seal. Suht tõrjuvad nad seal eestlaste suhtes…millegipärast.
Ma arvan, et Brasiilia on oma korruptsiooni tõttu tuhande võimaluse maa. Kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab! 😛
Eks ma proovin veel teha päringu saatkonnale konkreetselt just selles küsimuses. Ehk vastavadki ühe küsimuse kaupa! 😀
Elu on näidanud, et saatkonnad pahatihti pole eriti kursis sellega, mis nende maal tegelikult toimub. 🙂 Mõttekam on ehk uurida mõnes foorumis inimeste käest, kes on reaalselt konkreetseid piire ületanud.