Pärast kõrgushaiguse suht raskel kujul läbi põdemist pole mul Boliivias tervis päris korras olnud. Huvitav on kõrgushaiguse puhul see, et mõnede allikate väitel hakkab see paremini külge neile, kellel parem füüsiline vorm. Meie paistame olevat heaks näiteks selle väite tõesusest – ehkki minu füüsiline vorm on parem Kariina omast, ei pidanud tema kõrgushaiguse all kaugeltki nii dramaatiliselt kannatama kui mina.
Igatahes kui Uyunis puhates hakkasid mul ilmnema paranemise märgid, siis Potosíst alates on tervislik seisund läinud uuesti allamäge – ikka seesama jõuetus ja uimasus, lisaks nohu, mis vaatamata ravimisele ära ei taha minna. La Pazis pani korraliku põntsu vaktsiinisüst, mille tulemus oli köha ja kõrge palavik (üle 38 kraadi). Minu teooria on, et ma pole kõrgushaigusest täielikult veel paranenud, organism on nõrk ja korjab seega kõik halva kergesti üles. Tegelikult ongi Boliivas olek minu jaoks olnud nagu mingi hallutsinatsioon – raske hingata, pea käib ringi, ent siin kõrgustes on loodus lummavalt fantastiline, justkui teiselt planeedilt.
La Pazis käisime palaviku ja köha pärast arsti juures. Kliinik asus rikaste linnaosas, ja saabudes leidsime eest Lääne-Euroopa stiilis haigla – puhta, kasitud, uhiuue sisustusega, üli-modernse tehnikaga (s.h. tomograafia) – midagi, mida Boliivias ettegi ei osanud kujutada. Ent arst jättis mulle ühe stereotüüpilise Eesti perearsti mulje, kes kunagi asjadesse süveneda ei viitsi ja kähku (võimalikult vähese “investeerimistööga”) sinust lihtsalt lahti tahab saada, olgugi, et maksad kõva raha kogu selle asja eest – vaatas pooleks sekundiks kurku, kuulas 5 sekundit kopse ja pani diagnoosiks, et vaktsiinisüst on põhjustanud kurguturse ja põletiku, mis omakorda on põhjustanud kõrge palaviku ja köha. Kirjutas välja ibuprofeni – neela seda ja kõik saab korda.
Neelasin 5 päeva ja aina hullemaks läks. Köhale ja kurguvalule lisandusid unetud ööd. Olles saabunud Cuscosse, ühte suuremasse linna Peruus, võtsime esimese asjana takso ööpäevaringselt avatud haiglasse, kus kohalik meedik näitas õnneks üles huvi ja süvenemisvõimet ning lasi mu vaevatud kehale teha korraliku “diagnostika” – kopsuröntgen ning arterist ja veenist võeti vereproov. Kolmveerandtunni pärast tulemus käes: kopsudesse roniv bronhiit.
Välja sai kirjutatud antibiootikum ja trobikond muid paranemist soodustavaid rohtusid ning täna on üle pika aja esimene päev, kui inimese tunne tagasi on tulnud.
Kopsuteemat ise analüüsides võib öelda, et ilmselt üheks kopsusid kahjustavaks teguriks on siin kõrgustes olevad sõidukid, mis tossavad nagu korstnad. Siin keskmiselt üle 3500m-4200m kõrguste vahel on sisepõlemismootorid parema võimsuse saavutamiseks reguleeritud suht vaese kütuse-õhu segu peale, ent näib, et see ei ole vana riistvara peal eriti abiks – õhus pole lihtsalt piisavalt hapnikku, et kogu kütus ära põletada ja need vanad 70-80-ndate tossavad autod/bussid/rekkad venivad teedel nagu tatt, nii et tossupilv on kilomeetrite kaugsele näha (näiteks ka meie mootorratas on sellistel kõrgustel tunde järgi kaotanud pea poole oma võimsusest, olgugi, et BMW sissepritsesüsteem ise reguleerib sensorite abil optimaalse õhu-kütuse segu ja seega ei tossa). Nii me siis Boliiva teedel ja linnades pidevalt diisli- ja bensiiniaurudega segunenud rämeda tossu sees olnud olemegi, eriti hull on veel mägiste teedede tõusudel, kus “gaas põhjas” busside ja rekkade taga sõites on kohati lausa halb nähtavus ja hiljem nuusates süsimustad kollid ninast väja tulevad. Mina olen esimene, kes selle kõik sisse hingab, Kariina saab minu selja taga olles natuke “katet”. Kombineerides seda veel hingamist soodustavate rohtudega, mida me poole Boliiviast oleku ajast oleme kasutanud (kõrgushaiguse vastu), pole minu arvates ka ime, et mulle pärast kõrgushaigust see bronhiit kergesti kallale on tulnud. Siia tulevatel motomatkuritel soovitaks respiraator kaasa võtta – eriti praktiline siinsetes liiklusummikutesse uppvates linnades, kus tuult ei ole.
Igatehes eks näis. Loodan, et nüüdsest on tee paranemise suunas ja et bronhiidist mingit sügavamat põhjust pole üllatusena ootamas.
Vietnamis, kus me hetkel oleme, ei tule vist ühelgi kohalikul pähe ilma näomaskita motika või rolleriga sõitma minna. Mõni sõidab isegi bussis mask peas 🙂
Kiiret paranemist!
Soovitan soojalt käituda kohalikega sarnaselt ja krõbistada koka lehti mägedes. Ilma nendeta läheb olemine ikka väga sandiks ja nõrgaks nagu ise väga hästi teate. Meid on siin nii ära hirmutatud igasugu juttudega ja jäetud mulje nagu oleks koka lehe söömine ligikaudu sama, mis heroiini süstida. Vaadates aga mägilasi, siis iga imik lutsib juba väiksest peast neid lehti.
Klassikaline aur aitab.
Värskelt omandatud teadmiste põhjal – bensiinis olevast väävlist saab peale mootori läbimist SO2, mis põhjustab otseselt bronhiiti. Nii et ilmselt tasub edaspidi võimalikult vältida heitgaasipilves sõitmist.