Darwinis veedetud aeg möödus suure higistamise tähe all. Alla +30° C langes temperatuur vaid öösiti, ning päevasel ajal oli stabiilselt üle +35° C rauas – tipphetkedel kiskus vägisi juba +40° C poole. Tegelikult on nii, et teatud temperatuurist edasi pole enam suurt vahet, kas on viis kraadi rohkem või vähem – põhjamaalase jaoks on niikuinii palav.
Sildiarhiiv: austraalia
Bemmil uued kummid
Olles jõudnud Darwinisse, Põhjaterritooriumi pealinna, ei olnud enam mingit lõõgastumist, vaid asusime koheselt organiseerima tsikli transporti Ida-Timorisse (paljud ilmselt küsivad, et mis asi see veel on, kuid loodetavasti oskame sellele küsimusele varsti ka vastata – ega me isegi ei tea sellest praeguseks suurt palju rohkem kui seda, et tegemist on üsna värskelt iseseisvuse saavutanud riigiga, mis veel üsna hiljuti oli sõjas Indoneesiaga ning jagab nüüd viimasega Timori saart, olles ise pool sellest).
Ei midagi erilist
Enne idüllilisest Broome’ist lahkumist sai meile selgeks, et oleksime ka üksikul palmisaarel võimelised ellu jääma. Kui lähedalasuva palmi otsast potsatas maha üks kookos, usaldasime lihtsalt oma instinkte ning asusime seda koorima.
“Võta ämber kaasa…
… lähme Piritale suplema!” Kunagi kuulsime üht punklugu, kus korduvalt kutsuti Pirita randa. Meil on asi praegu Pirita rannast aga hoopistükkis kaugel – seikleme Austraalia looderannikul. Või, noh, mil määral seda nüüd seikluseks saab pidada, sest peaasjalikult oleme jäänud asfalteeritud teedele ning käinud tsiviliseeritud kohtades. Kuid millistes kohtades!
Liivad
Perth (kuhu me tegelikult ei läinud, sest meelde ei tulnud ühtegi põhjust, miks peaks minema) selja taga, kiskus meid ikka rannaäärsete teede poole, sest mõtlesime, et “äkki ikka midagi näeb”. No ei näinud ikka suurt midagi, kuid selle asemel ootasid ees mõned liivased üllatused.
Kõrbest rohelusse
Kui Kalgoorlie’st lõunasse põrutades meid järsku tee ääres üha kõrgemad puud tervitasid, oli ikka üpris kummaline tunne küll – nii pikalt olime tiirutanud mööda kõrbemaastikke, et pähe ei tahtnud enam ära mahtuda mõte sellest, et Austraalias võiks peale punaste väljade veel midagi muud olla. Kuid võta näpust!
Kalgoorlie
Videolõike kokkupanekust
Võtteid remonditööst tsikli kallal:
Osa lõikudest on seal tunde kestvad. Kui ka päriselt käiks asjad nii kiiresti 🙂
Vigade parandus
Vigade parandus – just nagu koolis oli. Või suvetöö, kui midagi nihu läks ja soojal suvepäeval higistama pidid – mõneti selline see remont oligi, kui kolm tihedat päeva järjest tsikli kallal tööd tegin.
Suur kesktee
Nagu eespool räägitud, tegelesime Alice Springsis muuhulgas lubade taotlemisega aborigeenide maa läbimiseks. Austraalias on nimelt palju maad aborigeenide kogukondade käes, ning kui juhtub, et sinu kavandatav teekond kulgeb läbi aborigeenide maa, tuleb enne teeleasumist aborigeenidelt luba küsida. Kuulukse, et ilma vastava paberita aborigeenide maal vahele jäädes ähvardavat trahv summas kuni 2000 AUD.
Meie jaoks tundus ahvatlev tee, mis kulgeb Uluru – Kata Tjuta rahvuspargist Lääne-Austraalia väikelinna, Lavertoni. Eks ahvatlev eelkõige just seetõttu, et enam kui tuhandel kilomeetril, mis jääb nende kahe punkti vahele, ei ole kübekestki asfalti. Mis selles siis nii head on, võiks küsida, kuid ega head põhjendust sellele ei ole – ilmselt on see minimaalne inimasustus ja maalähedus, mis meid paelub. Pealegi, teades, et pea ootab meid ees üleasustatud Aasia koos kogu oma liikluskaosega, üritame pärapõrgus olemisest viimast võtta.