Nagu eespool räägitud, tegelesime Alice Springsis muuhulgas lubade taotlemisega aborigeenide maa läbimiseks. Austraalias on nimelt palju maad aborigeenide kogukondade käes, ning kui juhtub, et sinu kavandatav teekond kulgeb läbi aborigeenide maa, tuleb enne teeleasumist aborigeenidelt luba küsida. Kuulukse, et ilma vastava paberita aborigeenide maal vahele jäädes ähvardavat trahv summas kuni 2000 AUD.

Meie jaoks tundus ahvatlev tee, mis kulgeb Uluru – Kata Tjuta rahvuspargist Lääne-Austraalia väikelinna, Lavertoni. Eks ahvatlev eelkõige just seetõttu, et enam kui tuhandel kilomeetril, mis jääb nende kahe punkti vahele, ei ole kübekestki asfalti. Mis selles siis nii head on, võiks küsida, kuid ega head põhjendust sellele ei ole – ilmselt on see minimaalne inimasustus ja maalähedus, mis meid paelub. Pealegi, teades, et pea ootab meid ees üleasustatud Aasia koos kogu oma liikluskaosega, üritame pärapõrgus olemisest viimast võtta.

Kuid tee juurde tagasi tulles – nimeks on tal Great Central Road ehk “suur kesktee” – kõlab ju kuidagi suurelt ja tähtsalt? Tegelikult on see tee selles mõttes täitsa sõidetav, et see on küllaltki tähtis transpordiühendus, mida mööda ida- ja läänesuunas vuravad nii veoautod kui bussid. Ja kui uskuda kaunite piltidega brošüüre, siis väga aeglaselt ja ettevaatlikult kulgedes sobivat see ka “lihtsurelikele”, ehk kaherattaveoga ja karavanautodele. No mis meie siis kehvemad oleme!

Päris sellise suhtumisega me muidugi teele ei asunud. Teadsime tegelikult, et olud (mille kohta soovitatakse enne teeleasumist värsket infot koguda) on rasked – midagi Plenty Highway sarnast – liiv ja treppisõidetud pind. Kuid jah, pikkust on sellel rohkem – koguni 1136 kilomeetrit. See on umbes sama, kui Tallinnast Moskvasse sõita, või pisut kaugemalegi veel – ainult et mööda varieeruvas seisus pinnaseteed. Kusjuures ainsaks asfaldiribaks sellel teekonnal on umbes ühe kilomeetri pikkune Royal Flying Doctor Service’i lennuki maandumisrada. Ja kuna tee algab ühes ja lõpeb teises osariigis, siis tuli luba saada kummagi osariigi aborigeenidelt.

Loa saamine oli oodatust lihtsam. Northen Territory ehk Põhjaterritooriumi loa saime aborigeenide nõukojast Alice Springsis. Western Australia ehk Lääne-Austraalia luba sai aga taotleda internetis, kusjuures positiivne vastus saabus kohe. Ilmselt on kiire positiivne vastus tagatud ainult juhul, kui loa taotlemise põhjuseks märkida “transiit ja tankimine”. Kuuldavasti võib loa menetlemine , kui põhjuseks märkida sealsete põliselanike “kogukondade külastamine”, võtta 4-6 nädalat ja ka siis pole garantiid, et vastus on positiivne. Üleüldse näivad aborigeenid selles mõttes väga suletud olevat, et mingit teelt kõrvalekaldumist ega aborigeenide (ega nende maa) pildistamist ei ole lubatud. Pildistamine tundub küll väga läbiräägitav olevat – Alice Springsi kaubanduskeskuse parklas kerjama tulnud naisele pakkusime välja diili, et saab paar dollarit, kui laseb endast pilti teha. Kaup jäi siiski katki, sest “leivaraha” soovinud proua nõudis pildi eest 14 dollarit.

Sõit Gessuga mööda liivast “keskteed” oli justkui voolamine (ja seda vaatamata “pesulauale”, mis siin näis olevat isegi hullem kui Plenty Highway’l). Olin üllatunud tsikli võimetest sellisel liivasel, eriti lahtise pinnasega teel – eriti hakkas ratas särama, kui kiirused olid 100-120km/h vahel: pesulaud muutus sujuvaks, väga pehmed liivased kohad sai ületatud justkui triikrauaga üle siidise materjali ning halvimad pehmed liivased kohad tekitasid ratta tasakaalus vaid õrna võbelust – anna vaid täiega gaasi peale ja boksermootor väänab esiosa “kergeks”, ületades kõik halvema rataste all.

Sõidu esimene päev (üleüldse pidime kogu tee läbima kiirustades, sest Lääne-Austraalia aborigeenidelt saime loa ainult kaheks päevaks) üllatas teistsuguste maastikega, kui olime oodanud. Algas kõik, nagu ikka, telliskivitoonides maastikuga:

Kuid pärast paarisadat kilomeetrit olime ühtäkki mägisemal alal, ning rohkem oli puid ja rohelust. Hiljem kaarti detailsemalt uurides selgus, et tegemist oli Petermanni ahelikuga. Paraku on meil sellest osast vaid pilte napilt, sest pildi tegemine on ju keelatud (kuigi, jah, ega seal kedagi valvamas polnud).

Teise päeva hommikul tabasid telki mõned vihmapiisad, nii et esimene mõte, mis pähe tuli, oli see, et kas see mõjutab ka sõidutingimusi. Esialgu polnud midagi karta, sest need mõned piisad kuivasid kähku ära ning rohkem ei paistnud midagi tulevat. Siiski üks asi, mis äratas meie tähelepanu, oli autoromude suur hulk tee ääres. Mujal olime neid juba varem näinud, kuid siin, pärapõrgus oli neid kuidagi eriti palju. Kohalik teadis rääkida, et paras osa neist pidavat olema aborigeenide autod – et kui enam edasi ei kannata sõita, siis pannakse põlema, et keegi näeks ja appi tuleks (enamus aborigeene pidid suitsu peale kohale tulema). Aga eks ilmselt enamusele sai saatuslikuks teelt välja sõitmine:

Aborigeenidega on veel selline lugu, et neil pidavat olema probleeme bensiini nuusutamisega, mis on tõeline sotsiaalprobleem. Selleks, et nad bensiini ei nuusutaks, on aborigeenide maale tavabensiini toomine rangelt keelatud, ning ka tanklates seal seda ei müüda. British Petrol on välja arendanud lõhnavaba bensiini, mida kutsutakse Opal’iks, mis on sealkandis tavalise bensiini asenduseks. Lõhna tal tõesti pole, kuid kütusekulu on seda kasutades pisut suurem. Siin üks silt teemaja (roadhouse) tualetist:

Päeva edenedes panime siiski hirmuga tähele, et just selles suunas, kuhu sõidame, on taevas päris sünge, ning varsti hakkas pilvisus meie peade kohal tihenema, kuni hakkaski sadama.

Esialgu vaid õrnalt, kuid vihmakombinesoonid tõmbasime siiski selga, sest esiteks kaitsevad need sõiduvarustust selle punase löga eest, mida tsikkel enda järel õhku loobib (ja millega vastutulevad autod meid üle pritsivad), ning teiseks – täitsa külm oli ka, kuid kilene materjal ei lase teatavasti soojusel nii lihtsasti pageda.
Sadu kord jätkus, kord lakkas, ent teepind oli kohati kaetud suurte lompidega. Viimases tanklas enne meie sihtpunkti, Lavertoni, teatas silt, et tee on avatud. Sõitsime siis edasi, laveerisime loikude vahet. Mõnikord tuli isegi päike pilvede vahelt välja, ja kuna aborigeenide maa oli jäänud seljataha, sai kellegi õigusi rikkumata isegi pilti teha:

Üks huvitav “frukt” jäi meile tee ääres silma – neid vedeles kohati ikka lausa hunnikutes. Hiljem kohalikelt uurides selgus, et tegemist on seameloniga (pig melon), mis ei ole söödav. Tegelikult oli see täitsa meloni moodi, tugeva nahkja koorega, sees palju seemneid:

Kuid üldjoontes oli seis muutumas aina hullemaks ja hullemaks. Lõpuks ei olnud teel enam võimalik sõita, sest vett oli lihtsalt nii palju.

Veeresime siis kord kiiremini, kord aeglasemini mööda teeserva, siin-seal tahtis tsikkel käest ära minna, sest pehme ja libe muda kippus kiskuma sinna, kuhu polnud vaja. Lavertonini, kust algab asfalt, näitas silt 12 kilomeetrit. Üle tuhande oli juba seljataga, nüüd polnud enam muud, kui veel natuke vastu pidada ja tsikkel vihmast ja porist läbi saada. Pea oli korraga täis meeleheitlikke ja ootusrikkaid mõtteid, kui ühel hetkel…

kaotas tsikkel 60-70 km/h juures juhitavuse kui esiratas vajus näivalt sirge pinnasega teel järsult maasse, tegi mingi kummalise highside-sarnase viguri, ning maandusime uperkuuti mudasel teepervel. See toimus nii kähku, et ei osanud sellele kuidagi reageeridagi. Olime mõlemad tsiklist mitu meetrit eemale sadanud. Kuidas täpselt, ei tea. Kariinal kangastus vaid mälupilt sellest, kuidas ta tuuleklaasi riivates minust üle lendas. Püüdes oma keha tunnetada (ega kusagilt midagi katki pole) tõusime aeglaselt püsti. Oli valus (eriti vasakpoolne õlg ja põlv, millel maandusin), ja vihma sadas, ja olime üleni porised, ja tsikkel oli siruli. Ja asfaldini oli vaid mõni kilomeeter!
Upitasime oma kaherattalise sõbra vaevaliselt püsti (ägades samal ajal õla- ja põlvevalu pärast), tuvastades koheselt, et tuuleklaasi parempoolne kinnitus on murdunud ning klaas ise osaliselt kildudeks. Et parempoolne peeglikinnitus on ära murdunud. Ning et kütusepaagi paremal küljel on korralik mõlk, nagu kaotajaks jäänud pühadepunal, sest just sel päeval (tavaliselt ma seda ei tee) olin küljekotti pannud ühe fotoobjektiivi (mis, nagu hiljem selgus, oli ime läbi ise terveks jäänud).

Hilisema uurimise käigus selgus, et ka tagaraam on murtud. Ilmselt olid eeltöö ära teinud Plenty Highway pesulauad ning viimase kukkumise korralik “põnts” oligi see viimane udusulg kaamli koormasse, et tema selgroog ära murda:

Valutades ning olukorda kirudes andsin endast parima, et elusalt Lavertoni jõuda (loe: longata), kus panime sajus-mudas telgi püsti ning vaatasime, et koos meie endiga telki pori ei satuks. Katelokiga vürtsikat purgisuppi (Malaisia laksa) soojendades kuulsime kämpingupidajat valjuhäälselt hüüdvat, et tee on suletud. No täpselt õigel hetkel! Muide, viimati olla siin sadanud veebruaris. No igal juhul ei suutnud me ära imestada, kuidas on võimalik, et sõidame ilma probleemideta maha nii pika maa ja vaid mõni kilomeeter enne asfalti nii haledalt kukume. Ja seda just meie ekspeditsiooni esimese aasta viimasel päeval. Väga huvitav “kokkusattumus”!

Ahjaa, kirss vahukoore otsas on veel see, et käigukast hakkas ka imelikult urisema pärast seda (tõenäoliselt pigem kokkusattumus, sest siis üritasin kõike kuulata, mida tsikkel teeb).

Igatahes on meil mõlemal kogu selle iroonia saatel nii füüsiliselt kui vaimselt suht risustatud tunne – kõigele lisaks ka külm ja niiske (tere tulemast Austraaliasse, mida stereotüüpselt peetakse põletavalt kuumaks maaks). Paras kompott. Eks näis, mis tuuli tulevik toob. Igatahes lõhnab selle järele, et ees ootab pikk “haavade lakkumise” periood…