Gruusias on rohkelt pika ajalooga kirikuid ja kloostreid – üks vingem kui teine. Kõiki neid läbi käia me muidugi ei kavatse, aga mõned huvitavamad (ja paremini trajektoori sobituvad) valisime siiski välja.
Sildiarhiiv: inimesed
Üks Aafrika taskuhääling
Algidee oli teha kahes keeles versioonid, aga osutus nii piisavalt ajamahukaks, et seekord jäi siiski vaid inglisekeelne – ehk siis lihtsalt vaadake pilti ja kuulake muusikat. 🙂 (tegelikult ma usun, et enamus siin lehel käijatest valdab inglise keelt)
Kodutee (II osa)
Pool Euroopast oli veel sõita, kuid november ei olnud enam mägede taga. Või siiski… Pikalt ja laialt kaaludes olime otsustanud sõita läbi Šveitsi, ja kus siis mujal kui mitte Šveitsis on mäed.
Kodutee (I osa)
Aafrikaga reis muidugi ei lõppenud – ees seisis veel Euroopa, mis tuli sisuliselt ühest servast teise läbi sõita. Et käes oli oktoobri teine pool ning tali lähenemas, ei saanud me Euroopat nautima jääda, vaid pidime marsruuti ning selle läbimiseks kuluvat aega optimeerima – muidu oli oht, et koju naasmine võib toimuda lumes. Optimeerida ei olnud muidugi kerge, kuna Euroopas on näha oi-kui-palju ning hiljaaegu meie postkasti sadanud küllakutsed moto- ja reisientusiastidelt Euroopa eri paigust tundusid kõik väga ahvatlevad – pole ju midagi paremat kui lisaks niisama ringi tiirutamisele saab kuulda ka kohalike arvamust ning seikasid nende elust. Pidime tegema valiku.
Maaeluidüll
Enamus turiste piirdub Djenné endaga, kuid kui päris aus olla, siis ehedama emotsiooni saab, kui vaadata Djennést veidike väljapoole, kasvõi selle vahetus läheduses asuvatesse küladesse. Majad on ikka sellest samast mudast, kuid inimesed on hoopis vahetumad ning – kui esmane umbusk sinu kui võõra suhtes selja taga – jätavad külalislahkema mulje.
Burkinal on ilmet
Endine Ülem-Volta, tänase nimega Burkina Faso, tekitas üle ootuste meeldiva emotsiooni, nii et võtsime korraks isegi hoo maha, et ümbritsevat endasse imeda.
Järjekordne pealinn
Kui nüüd mõtlema hakata, siis oleme Aafrikas üht- või teistpidi kokku puutunud iga külastatud riigi pealinnaga, välja arvatud Maseruga (Lesotho). Vaatamata sellele, et neis huugavates sipelgapesades pole pea kunagi suurt huviväärset, ning hea meelega sõidaks igast viimasest kui ühest suure kaarega mööda, on reaalselt ainult läbisõiduga õnnestunud piirduda vaid Dodoma (Tansaania) ja Maputo (Mosambiik) puhul. Kõigis ülejäänutes oleme veetnud vähemalt ühe öö, enamasti rohkem veel – meenutagem kasvõi pooleteise kuu pikkust boksipeatust Nairobis (Kenya), või siis nädalaid, mis on kulunud viisade ootamisele Djibouti Citys (Djibouti), Lilongwes (Malawi) või Brazzaville’is (Kongo).
Halleluuja (I osa)
Piirilt ärasaamine võis ühest küljest olla küll kergenduseks, ent suur ebakindlus selles osas, mida edasi teha, ei olnud julgustav. Alternatiive Kongo Demokraatlikust Vabariigist ümbersaamiseks ei olnud tegelikult palju – kas sõita Angola loodepoolses tipus asuvasse Soyosse ning uurida võimalusi sealt Angola enkaavi Cabindasse saamiseks, sõita tagasi Luandasse ja katsuda sealt mingi meretranspordivõimalus leida, või… minna tagasi lõunasse ning Ida-Aafrikat mööda tagasi üles sõita.
Jeesuskristus!!!
Selliste riikide puhul, kuhu turistid eriti ei satu, võib kindel olla, et sealt tuleb midagi huvitavat, üllatavat. Nii ka Angola puhul.
