Piirilt ärasaamine võis ühest küljest olla küll kergenduseks, ent suur ebakindlus selles osas, mida edasi teha, ei olnud julgustav. Alternatiive Kongo Demokraatlikust Vabariigist ümbersaamiseks ei olnud tegelikult palju – kas sõita Angola loodepoolses tipus asuvasse Soyosse ning uurida võimalusi sealt Angola enkaavi Cabindasse saamiseks, sõita tagasi Luandasse ja katsuda sealt mingi meretranspordivõimalus leida, või… minna tagasi lõunasse ning Ida-Aafrikat mööda tagasi üles sõita.

Viimane ei tundunud mõistagi kõige ahvatlevam, teine oleks tähendanud kindla peale minekut, kuid oleks sama kindlasti olnud ka väga kallis. Niisiis otsustasime proovida esimest, ehk sõita Soyosse, kuigi meil polnud õrna aimugi, kas sealt Cabindasse, millel on maismaapiir mõlema Kongoga (Kongo Demokraatliku Vabariigi ja Kongo Vabariigiga – edaspidi Kongo-Brazzaville), üldse mingit alust läheb.

Enne, kui raske tee Soyosse ette võtsime, kogusime end veidi M’Banza Congos, endise Kongo kuningriigi pealinnas. Ega miski eriti ei viita küll sellele, et siin kunagi võimas kuningriik oleks olnud – ega ka sellele, et Zaire’i maakond on Angola üks naftarikkamaid. Bensiini tuleb ikka pudelist osta ning tänavad tolmavad nii mis hirmus.

Mägib “Radio Zaire”:

[audio:Radio_Zaire_Mbanza_Congos.mp3|titles=Mängib “Radio Zaire” Mbanza Congos]

Meid võttis oma tiiva alla M’Banza Congo katoliku koguduse preester Vincent, kes lahkelt lubas meil oma telgi kirikuaeda püsti lüüa, ning kostitas meid värskete papaiade ning sütel küpsetatud banaanidega, nii et paari päevaga kosusime jõudsalt ja olime valmis taas teele asuma.

Äraminek langes kokku pühapäevase jumalateenistusega, mis kohaliku kombe kohaselt oli täis tantsu ja laulu ning värvikirevaid rõivaid, mis uduse hommiku kohe särama lõid ning meisse energiat süstisid.

[audio:Jumalateenistus_Mbanza_Congos.mp3|titles=Pühapäevane jumalateenistus Mbanza Congos]

Nagu olimegi arvanud, oli pool teest Soyosse väga vilets – ütleks lausa, et viletsam, kui siiani Angolas näinud olime. Kivine ja konarlik, ning vahetult enne Soyot saime veel kümneid kilomeetreid järjest sügavat liiva.

Kuid kohale me jõudsime, ning kuna Soyo asub Kongo jõe suudmes, siis otsustasime esimesena võimsa Kongo jõe ära vaadata. Jõe ääres oli palju rahvast, lahtijäetud ustega autodest kostis vali Angola tümps ning õhk oli täis grillisuitsu – tõeline melu, samuti jääb jõe teine pool horisondi taha, jättes kogu kompotist pigem merekuurorti, mitte jõekalda mulje.

Helistasime Liliole, et ta meie pärast ei muretseks, kes aga võttis ühendust oma Soyos elava tuttava motomehe Basilioga, kes pidi tulema ja meid üles otsima. Ootasime siis, möödujate uudishimulike pilkude all. Kümmekond minutit hiljem peatus meie juures üks auto, millest välja roninud mees aina seletas midagi raadio teel. “Ei tea, kas see ongi?” mõtlesime. “Basilio?” “Si, si”. Heh, mõtlesime, et ta natukenegi inglise keelt oskab… Kuid enne kui arugi saime, peatus veel üks auto, kust ronis välja teine mees – laia naeratuse ja nokamütsiga – kes kohe hüüdis: “Hi, Margus!”. See oli siis päris Basilio – Soyosse ehitatava maagaasifirma turvaülem, nagu me varsti teada saime, kes oli lasknud turvameeskonnal meid lokaliseerida.

Pikema jututa juhatas ta meid oma koju, mis nagu siinsete nafta- ja gaasifirmade puhul kombeks, asub spetsiaalselt ehitatud ning kõrgelt turvatud linnakus. “Nii, siin on teie magamistuba ja siin on tualett, siin on köök – palun väga, külmkapp, siin on õlled, wifi on ka – siin on parool, telefoni võite kasutada nii palju kui tahate…” Ootamatu luksus – absoluutselt mitte hädavajalik, aga kui hea. Viimati magasime voodis Kaplinnas. Olime sõnatud. Mitte küll pikalt, sest Basiliol oli pooleli pühapäevane grillimine sõprade-töökaaslastega, kuhu me olime automaatselt kutsutud ning kuhu sai varsti sammud seatud.

Pärast mõningast õlut ja veini tulid lagedale otse Kuubast pärit sigarid, mille saatel sai edasisi plaane arutatud – meil oli kaks muret: kuidas saada Cabindasse, ning kuidas vabaneda ikka veel passides olevatest väljumistemplitest. Basilio lubas meid mõlemas valdkonnas aidata.

Järgmiste päevade vältel toimus veel mõningasi olenguid, kus sai veel veini, õlut ja sigareid nauditud, ning meie jaoks esmakordselt grillitud merivähki söödud – mis oli taaskord olivaline, nagu ka kõik Angolas maitstud krabid ja kalad – ning mis vähem huvitav, ent ehk kõige tähtsam, Basilio abiga Soyo migratsiooniülema jutul käidud ja väljumistemplid tühistatud, millest meil veel muidu hulgim jama oleks sündinud. Tühistamine ei kujutanud endast muidugi midagi muud, kui et templi peale löödi teine tempel, kirjaga “ANULADO”, aga asi oli ametlik. Tempel on Aafrikas kuningas.

Siis polnud muud, kui Soyost kuidagi minema saada. Pärast suuri ringijooksmisi oli selge, et Soyost on Cabindasse kolm korda nädalas käimas “praam”, mis võtab ka tsikleid peale – autosid mitte. See viimane fakt tekitas muidugi kõhklusi, kas mitte mõne katamaraaniga pole tegu, kuhu väiksemad tsiklid läbi ukseava sisse pigistatakse, kuid piletimüüja arvas meie tsiklit vaadates, et “nao e problema” ehk “no problem”. Maksime kumbki 45 USD ja tsikli eest samapalju.

Kell 6:30 pidime sadamas kohal olema ja kell 8:00 pidi praam väljuma. Kui me 6:45 kohale veeresime, oli sadamas peale meie veel paar inimest, kuid tasapisi hakkas neid juurde tilkuma, kuni kella üheksaks oli kohal paras rahvasumm. Mingil hetkel laaditi rahvas bussi ja meile viibati, et on aeg praamile minna. Bussi järel läbi sadama territooriumi sõites avanes meile varsti ootuspärane (kuid mitte loodetud) vaatepilt. Meie “praami” näol ei olnud tegemist katamaraaniga, kuid ega ka praamiga, kus oleks autotekk. Ei midagi säärast. Tsikkel pidi praamile, mis meenutas veidi Emajõel seilavat “Pegasust”, mahtuma üle kitsukese silla, kuid isegi mahavõetud kohvrite ja muu pudi-padita oli tsikli pealesaamine paras vaev. Aga peale ta saime.

jätkub…