Ma ei tea, kas leidub inimest, kelle jaoks Kongo Demokraatlik Vabariik (ehk Kongo DV) oleks unistuste sihtkoht – kõige muu hulgas on ta tuntud kui üks korrumpeerunumaid ning seksuaalvägivalla poolest üks hullemaid riike maailmas. Kuid vaata kuidas tahad, jäi ta meile tee peale.

Angola pealinnast Luandast Kongo DV piiri äärde sõidab kaks päeva – tee ei ole küll pikk, ent ikkagi selline nagu ta on – muhklik ja tolmune. Nii et kui me esimese päeva lõpuks, pool tundi pärast päikeseloojangut, Musserrasse jõudsime, ning oma telgi politseijaoskonna ette püsti panime, selgus meile ehmatav tõsiasi, et läinud oli järjekordne amordikinnituspolt. Mitte otseselt läinud, aga pooleks, nagu ikka. Originaalpolt, sealjuures.

Seni kui ma telgi ees pilkases pimeduses makarone keetsin, jõudis sellesama politseijaoskonna ette sõjaväekolonn, millest me teel Musserrasse oma tund aega olime üritanud mööda sõita. Koosnes võib-olla ainult kümmekonnast tanke ja muud säärast träni vedavast rekkast, aga kurat, kui palju tolmu nad suudavad üles lüüa. Sama hea, nagu teeks möödasõitu kinniseotud silmadega. Eks nii, paarist põlvesügavusest august läbi põrutades ilmselt see amordi polt oma otsad leidiski. Politseijaoskonna ette jõudes sõitis üks pealelaetud katjuushaga maha ühed elektriliinid, aga noh, elektrit ju niikuinii pole.

Pärast varahommikust rivistust venis kolonn aeglaselt minema. Otsustasime neile anda pisut edumaad, et ei peaks teist korda jälle tolmupilves vene ruletti mängima, kuid ikka olid jalus. Mõne aja pärast algas õnneks udupeen asfalt, midamööda me peaaegu et piirini välja jõudsime.

Angola väljumistemplid passides, kõikvõimalikud formaalsused täidetud – isegi väljumiskellaaeg usinate piirivalvurite poolt kaustikusse kantud – ületasime kahe riigi piiriks oleva jõe, ning algas pingo-pango. Ah et mis on “pingo-pango”? See on see, kui mõistus enam ei võta.

Ühesõnaga, Kongo DV kontrollpunktis haarab migratsiooniametnik meie passid, uurib meile Windhoekis väljastatud viisat ning pärast mõningast peavangutamist kaob passidega kusagile ära. Viie minuti pärast on tegelane tagasi, teatega et meil on keelatud nende demokraatlikku vabariiki siseneda, ning et pööraku me aga ots ringi ja mingu tagasi Angolasse. Et neile on ülevaltpoolt saadetud käsk väljaspool elukohariiki väljastatud viisadega turiste riiki mitte sisse lasta. No tore küll – ise võtavad meilt suure raha, lasevad kolm päeva oodata, väljastavad viisa ja siis piirile jõudes ei aktsepteeri seda enam.

Kuna meil Angola tarvis vaid ühekordse sisenemisega viisa, ning kuna väljumstempel oli juba sees, siis põhimõtteliselt tähendas see seda, et olime kahe riigi, Angola ja Kongo DV vahel lukus. Pikemalt mõtlemata otsisime välja satelliittelefoni ja tõmbasime traati prantsuse saatkonnale Kinshasas (kuna EL kodanikena võime pöörduda mistahes EL riigi esindusse, kui meil endal see puudub). Selgus, et me ei ole kaugeltki mitte esimesed rändurid säärases totras jamas – varasemad hädalised (vähemalt üks prantslane, üks portugallane ning mõned hollandlased) olid kahe-kolmepäevase ootamise järel lõpuks ikkagi Kongosse sisse saanud, nii et meile anti lootust, et ehk läheb meil sama hästi.

Angola piiriametnikud olid vastutulelikud ning lubasid meil telgi Angola territooriumile püsti lüüa, kuniks me Kinshasast tulevat heakskiitu ootame. Tingimused olid muidugi sellised, nagu nad ühes piiripunktis ootuspäraselt on. Käimlaks oli miiniväljaga piirnev prügihunnik kohe-kohe kokku laguneva putka taga, kuhu kohalikud piiriületajad käivad passipilti tegema. Dushiks… mis dushiks? Ei ole mingit dushi, isegi kraani mitte. Kui tahad vett, mine too jõest! Õnneks oli meil mõne päeva jagu toitu kaasas, nii et me ei hakanud kohe meelt heitma.

Ootasime päeva, ootasime paar… Mõtlesime, et kohe-kohe… Prantsuse saatkond ütles, et tuleb varuda kannatust, oodata veel. Siis oli kongolastel iseseisvuspüha, siis nädalavahetus. Siis, nädal aega hiljem, tuli Kinshasast teade, et meil ei ole ikkagi lubatud Kongo DV-sse siseneda. Et Kinshasas ei olda aru saanud, et miks pagana pärast prantsuse saatkond eestlasi riiki sisse üritab sebida. Einoh, tore et lõpuks mingigi vastus tuli. Aga see ei ole ju ometi vastuvõetav vastus, kui sa oled nädal aega virelenud – pesemata, stressis ja korralikult söömata!

Helistasin meie oma vanasse-heasse välisministeeriumisse, kus toru võtnud tütarlaps arvas esimese ropsuga, et nemad piirisituatsioonide puhul aidata ei saa, kuid lõpuks päädis asi ikkagi sellega, et Eesti välisministeerium saatis noodi Kongo välisministeeriumile, milles palus meid Kongo DV-sse ikkagi sisse lasta ning muuhulgas selgitas EL riikide omavahelisi konsulaarkohustusi. Kongo DV välisminister olla selle peale isiklikult migratsiooniametit pitsitama hakanud, et riigi mainet päästa – aga no miks kurat peab välisminister selliste asjadega tegelema!? Pingo-pango! Konsul prantsuse saatkonnas Kinshasas arvas selle peale, et nüüd ei ole Kongol küll muud varianti kui meid viivitamatult sisse lasta, sest “muidu tõestab see kõigile Euroopa riikidele, millised imbetsillid Kongos on”. Rahvusvaheline skandaal, ühesõnaga, kuid kogu situatsiooni absurdsust vaadates hakkas salamisi hinge pugema kahtlus, kas kogu selle jama peale meid titena pesuveega mitte välja pole visatud, sest päevad kulgesid aina edasi, ilma mingisuguste arenguteta meie jaoks, kel paluti päevast-päeva aina oodata ja loota. Täiesti rusuv, ning üha lootusetumaks muutuv olukord.

Olgu ühtlasi ka öeldud, et kuigi me väldime altkäemakse nagu katku, olime seekord valmis oma põhimõtetega vastuollu minema ning kopika välja käima, et kuidagi sellest immigratsioonibürokraatiast ringiga ümber saada ning kannatused lõpetada. Kuidagimoodi saime isegi kõrgemate piiriametnike jutule, kuid meie pakkumine ei tekitanud vähimatki elevust, vaatamata sellele, et korruptsioon lokkab piiril täiega – iga nägu, kes piiri ületab, maksab. Tullakse, dokument ühes, ja raha teises käes, mis siis pikema jututa puuoksa küljes rippuvasse musta kilekotti, ehk migratsiooniametnike vahetuse kaukasse rändab. Kui juhtud dokumenti ilma rahata esitama, küsitakse igasuguse tseremooniata, täiesti enesestmõistetavalt “cinq dollars” ehk 5 USD (vahel rohkem, vahel vähem – sõltub näost, aga see tundus olevat standardne “lõiv”). Ja kõik maksavad. Mitte keegi ei esita küsimusi, mitte teegi ei vaidle vastu. See, et kahvanäolt keeldutakse raha vastu võtmast, on Aafrikas aga midagi uut ja meie jaoks lootusetus kuubis. Muide, kui mõtlema hakata, siis Angolas ringi liikudes jäi mulje, et välismaalastesse (“turistas”) suhtutakse isegi kerge aukartusega ning eriti ei tülitata, rääkimata siis raha küsimisest. Ja näed, Kongo DV-s ei julgeta valgelt raha vastu võtta isegi kui ta ise pakub…

Pärast kümmet ööd piiril otsustasime, et see jama peab lõppema – muidu ei pea ei psüühika ega füüsis sellele pingele lihtsalt vastu. Küsisime piiripunkti migratsioonipealikult, kas meil ei ole mingit moodi võimalik Angolasse tagasi minna, koos selle väljumistempliga ja puha. Käis äge arutamine teistega, tehti hunnik telefonikõnesid ning otsustati, et võime tagasi minna küll. Et väljumistempel ei ole probleemiks, kuna meil viisa tegelikult veel mõnda aega kehtib.

Pakkisime nodi kokku, tundes määratut kergendust selle üle, et on toimunud mingi areng (mitte küll selline, nagu me olime niiväga lootnud), ning asusime piirilt tagasi Angola sisemaale sõitma. Kaks kilomeetrit hiljem jäime seisma tagaratta juurest kostuva krr-krr heli peale. Mis muud, kui kardaanilaager! Kuna lähima asulani oli 70 kilomeetrit viletsat teed, mida see laager poleks mitte kuidagi enam vastu pidanud, pöörasime otsa jälle ringi ning panime telgi jälle piiripunktis üles. Oleme ikka täielikud “õnneseened”, ma ütlen!

Piiripunkti töötajad vaatasid meid muidugi imeliku pilguga, aga mis sa hing teed. Piiripunkti ülema naine saatis meile oasuppi – paganama haledad pidime ikka olema. Korralik söök on muidugi tähtis ning annab kõvasti moraali juurde – samale järeldusele jõudsime siis, kui vahepeal ületas piiri üks vanapaar Austriast (nemad olid oma viisad õnneks muretsenud Saksamaalt, kuna Austrias Kongo DV saatkonda pole, ning said vaid tunniajase viivitusega läbi), kes meile oma toiduvarudest suure purgi hernesuppi annetas. Kus maitses alles hää!

Kardaanilaager sai olemasolevate vahendite abil ära vahetatud (õnneks meil oli uus laager varuks kaasas), mis tähendas pealambivalgel poole ööni malaariasääskedega maid jagades õliste kätega tehnika kallal higi valamist, ning järgmisel päeval tõmbasime piirilt tõepoolest uttu, punaste silmadega magamatult, haisvatena, palavikus ja rikutud psüühikaga, pea ees tundmatusse.

Lõpetuseks veidi huumorit, mis aitas meil veidikenegi positiivsemad olla ja Kongo DV-d kokkuvõtvalt iseloomustada – kes seda riiki siis kokkuvõttes juhivad?

http://www.youtube.com/watch?v=BtvSR7x5HZw