Mida lähemale meie ekspeditsiooni uue etapi, st idapoolkera algus nihkub, seda harvemini põikavad mõtted tagasi, sellele mis on olnud, ning seda tihedamini leiame end mängimas mõtetega sellest, mis meid ees ootab. Enne, kui ees ootavate riikidega seotud ootused ja muremõtted meid täiesti endasse haaravad, on praegu, nädal enne seikluse jätku, vast hea aeg möödunule heita veel üks pilk. Selline kokkuvõtlik – mitte liialt pikk ega põhjalikult analüüsiv – asjadele, mis on köitnud, ning mõtetele, mis on tekkinud.

(veel …)

Valminud on ka Põhja-Ameerika piltide galerii, millega saab tutvuda siin.

Tagantjärele sai kokku lõigatud lühike video sõidust Dalton Highway’l, Alaskal, ning jõudmisest Deadhorse’i, Põhja-Ameerika põhjapoolseimasse punkti, kuhu veel oma sõidukiga lastakse:

Mälestus mõne nädala tagusest ajast: sõidame mööda Kanadat läbivat teed nr 1, ja kaugusest paistab, justkui meile sõidaks vastu buss. Võiks ju küsida, et mis on selles siis nii kummalist, et teel sõidab buss. Kuid USA-s, ja ka Kanadas, on bussid suurte linnade välistel teedel väga harv nähtus, sest kogu USA-s veedetud aja jooksul (ja seda oli kuu aega, kusjuures sõitsime ikka tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid) panin mina maanteel tähele ainult üht bussi. Linnades ühistransport veel kuidagi toimib, ent ühest linnast teise saamiseks peab siin üldjuhul omama isiklikku sõiduvahendit.

(veel …)

Maailma lõpus käidud, veetsime veel paar päeva kohaliku mehe, Ramey juures. Huvitav on see, kuidas kõik motomehed ja -naised, kelle juures oma Põhja-Ameerika rännakul oleme peatunud, on olnud väga positiivsed inimesed, kellel kõigil rääkida oma huvitav lugu. Ramey, näiteks, elab metsas, pooleliolevas majas, mida ta ise oma jõudude ja teadmiste abil ehitada ja viimistleda püüab. Töökohta tal pole, ent see-eest on tal palju huvitavaid kogemusi. Näiteks tegeles ta veel mõnda aega tagasi sponsorite otsimisega projektile Goliath Expedition, kus üks mees kõnnib ümber maakera.

(veel …)

Jõudsimegi oma kauaoodatud Alaskani, pärast pea kolmenädalast kõva uhamist alates New York Cityst. Piiriületusejärgne maastik ei reetnud kuidagi seda, mis meid ees ootas, kuid pärast mõndasadat kilomeetrit jõudsime mootorratturite seas legendaarsele Daltoni, arktika inseneri järgi nimetatud maanteele (Dalton Highway). Maanteeks võib seda 666-kilomeetrist teed muidugi nimetada vaid ülimalt hea kujutlusvõime korral, sest valdav osa sellest on kruusa- ja pinnasetee, ning need vähesedki asfaldi lõigud meenutavad oma lainelise kujuga Läänemerd.

(veel …)

Kombineerisin Davidi (meie võõrustaja Manhattanil) kiivrikaamera ja meie enda videokaameraga tehtud lõike, et anda väike ettekujutus meie endi ja muu elu liikumisest Manhattanil:

Üheks põhjuseks, miks nii kauaks New Yorki pidama jäime, olid sealsed inimesed. Nagu paljud ülalolevast pildist aru saavad, käib tsikliteema juurde kohustuslikus korras õlu, aga mitte sellepärast ei pannud ma seda pilti esimeseks. Tähelepanelikumad panevad ilmselt tähele, et pildil on õllepudelid-purgid koos jääga pistetud tsikli alumiiniumkohvrisse. Aga ühesõnaga natuke ka motofoorumi Adventure Rider NYC-meeskonnast…

(veel …)

Mida kauem siin oleme, seda rohkem mulle siin meeldib. New York on lihtsalt nii värviküllane ja nii varieeruv, et siin saab ilma pikema jututagi aru, mida peetakse silmas, kui öeldakse “palju võimalusi”. Tahad värskelt valmistatud pastat – lähed Little Italy linnaossa, tahad midagi aasiapärast, sead sammud China Town’i. Sellest ei maksa üldse rääkidagi, et pidevalt on midagi toimumas – kontserdid, näitused, improviseeritud üritused… See võib tunduda väga enesestmõistetav, kuid ise sain muidu abstraktsena tundunud võimalusterohkusest kui sellisest tõeliselt aru alles siin. (veel …)

Meie jõudmine New Yorki oli küllaltki irooniline. Kui mõelda meie kavandatud trajektoorile, mis näeb ette meie jõudmist Alaskale, siis New York asub ju meie teelt väga kõrval. Ikka täiesti kõrval. Päevi kestvate sadudega läbi USA igavavõitu keskosa rühkides võisime endid mitmel korral tabada mõttelt, kas New York on ikka asja väärt. Ei teadnud me ju isegi, mida me sealt täpselt otsima läheme, aga ometi oli tahtmine sinna jõuda päris suur.

(veel …)