Jõudsimegi oma kauaoodatud Alaskani, pärast pea kolmenädalast kõva uhamist alates New York Cityst. Piiriületusejärgne maastik ei reetnud kuidagi seda, mis meid ees ootas, kuid pärast mõndasadat kilomeetrit jõudsime mootorratturite seas legendaarsele Daltoni, arktika inseneri järgi nimetatud maanteele (Dalton Highway). Maanteeks võib seda 666-kilomeetrist teed muidugi nimetada vaid ülimalt hea kujutlusvõime korral, sest valdav osa sellest on kruusa- ja pinnasetee, ning need vähesedki asfaldi lõigud meenutavad oma lainelise kujuga Läänemerd.

Tere tulemast Alaskale! Lõpuks ometi! Kui maikuus veel Mehhikos olime, kuulsime ühelt kohalikult, et tema kodulinnast on Alaskale üle 12 000 kilomeetri. Ilmselgelt seisis meil ees pikk minemine, ning sellisele vahemaale mõtlemine tekitas ausalt öeldes pisut ärevustki, kuid kindlasti mitte kõhklusi. Mida täpselt me Alaskalt otsima kavatsesime minna, ei olnud teada. Kuid plaan minna oli ometi kindel. Nüüd siis olime kohal. Kuid päris sihtmärki jõudmiseks tuli veel läbida sadu ja sadu, küllaltki proovilepanevaid kilomeetreid.

Meie plaaniks oli läbida kuulus Daltoni maantee, mis algab Alaska keskosas asuvast Fairbanksi linnast veidi põhja pool, Livengoodis, ning kulgev kord üle tasandike, kord läbi mägede peaaegu Arktika ookeanini, Dearhorse’i asulani välja. Meie teekond sinna ja tagasi nägi välja selline:

Deadhorse

Päris Arktika ookeani lihtsurelikud (heakene küll – need, kellel ei ole välja käia krõbedat raha spetsiaalse ekskursiooni eest) siiski näha ei saa, sest tee lõpuosa kulgeb läbi looduskaitseala ja naftaväljade (veidi vastuoluline värk, või mis? 🙂 ). Teisisõnu, kurikuulus Daltoni tee lõpeb Deadhorse’is. Kõigest mõnikümmend kilomeetrit enne Arktika ookeani.

Tee algus on pisut ehmatav, sest korraga on sellel palju lahtist kruusa, auke, ning see on korralikult treppi sõidetud. Tsikkel väriseb ja koliseb, kui ebatasasustest üle sõidame, on kõva külgtuul ning kohati tahab tagaratas alt minema libiseda. Viimati oli selline tunne vist Argentinas, legendaarsel Ruta 40-l. Päris kindlasti on see meie matkal USA kõige kehvemas seisukorras tee, ent ega midagi enamat selle puhul ei lubatagi. Ka Daltoni maantee reisijuht hoiatab kehvade teeolude ning pidevalt mööda voorivate veoautode sabas tekkiva tolmu- ja kivilaviini eest, ning soovitab teekonnale kaasa võtta kaks varuratast. Sest Fairbanksi ja Deadhorse’i vahel asustust eriti pole.

Üsna pea saab meile selgeks, mida tähendab, et “asustust eriti pole”, sest ka need asulad, mis on kaardile märgitud, ei anna isegi õige küla mõõtu välja. Mõnes kohas ongi ainult kuivkäimla ja sellega asi piirdub. Ei mingeid kauplusi ega remonditöökodasid. Ühes punktis stardi ja finiši vahel, (nagu hiljem selgub, üsna tabava nimega) Coldfoot’is, on siiski kahekümnedollarilist lõunat pakkuv söökla ning tankimisvõimalus.

Maastikud ja vaated on aga ainult sinu silmade päralt, ning absoluutselt inspireerivad. Siin hakkame aru saama, miks inimesed, kes siit naasevad, Alaskast rääkides justkui nõiutud on. Eelroaks pakutakse efektselt roosasid põdrakanepivälju. Nende tekkepõhjus ei ole siiski niivõrd positiivne kuivõrd nende vaatamisest saadav visuaalne elamus – need on lihtsalt esimesed asukad möödunud aastatel metsatulekahjude teekonnale ette jäänud maal. Niivõrd sürreaalne on see vaade, kuidas roosa lillemere keskel kõrguvad kunagiste kuuskede nukrad, mustad rootsud:

Maastik muutub aga kogu aeg. Kord sõidad kuuskede vahel, siis jälle leiad end keset lagedat välja:

Selleks, et sõit ebatasasel teel oleks sujuvam ning rehvide haarduvus pinnaga parem, sai rehvidest pisut õhku välja lastud. See muudab rehvid küll haavatavamaks, aga… nojah, kus hundist räägid – söögipausiks peatudes kuulsime kummalist vilinat. Ning peagi oli ka põhjus selge – tagarehvis oligi auk. Paralleelselt söögitegemisega sai auk Costa Rica mehhaanikult ostetud kummijulla abil parandatud, ning sõit võis jätkuda.

Ahjaa, üks äramärkimist vääriv asi tsikli puhul veel, millest varem unustasin kirjutada – kui veel Calgarys olime, saime oma võõrustajalt, endiselt hokitreenerilt küljejala alla panemiseks hokilitri. Vana, enne ärasõitu paigaldatud puiduklots oli lihtsalt nii kulunud, et kruvid ei püsinud enam sees.

Nagu eespool juba mainitud, on Daltoni maantel rohkelt veokeid. Ütleks isegi, et autodest-tsiklitest rohkem. Ja nagu meie õhuke, ent informatiivne reisijuht ütleb, on liiklusreegel number üks: suurtel veokitel on eesõigus. Ehk siis veokid on kunnid. See tähendab, et nad sõidavad kiiresti ning ei tee ümbritsevast eriti välja – kive ja soppa lendab nende tagatuules nii et vähe pole.

Pärast vihma on olukord eriti kole – mudane on nii tsikkel (isegi numbrimärki pole näha) kui Kariina vihmaülikond.

Teel põhja suunas ületasime polaarjoone:

Loomulikult on tegemist kohaga, mida paljud turismibussireisijad peavad pildistamisväärseks, ja nii pidime seal päris mitu minutit ootama, enne kui endagi kohustusliku klõpsu saime ära teha. Oodates tuli meie juurde üks motomees Indianast, koos oma abikaasaga – nimeks Maurice ja Grace – kellega sai siis mootorrattast ja meie ettevõtmisest veidi juttu puhutud, ning meie suureks üllatuseks ulatati meile jutuajamise lõpuks üks kümnedollariline rahatäht – meie ürituse toetuseks. Kulub marjaks ära küll!

Üheks saatjaks meie teekonnal oli Alaskat läbiv torujuhe (Trans-Alaska Pipeline), mis juhib naftat Prudhoe lahe äärest Valdez’i. Vahel harva kadus see meie nägemisulatusest, siis aga tuli jälle tagasi ning kulges teega paralleelselt mitmete kilomeetrite vältel:

Maastik muutus aga iseäranis kauniks, kui enne silmapiiril olevad mäed meile lähemale “nihkusid”:

Mingil hetkel hakkas tõega tunduma, et nüüd oleme maailma lõpule juba üsna lähedal – kauged metsatulekahjud paiskasid õhku nii palju suitsu, et päike meie peate kohal muutus suisa punaseks. Kui see ei ole märk maailma lõpust, siis mis veel on!

Varsti aga päike kadus ning võis aimata, et peagi saame sahmaka vihma. Mäed “tõmbavad” teatavasti pilvi ligi, ning see siin oli hea tõestus:

Atiguni kurusse jõudes oli õhk juba parajalt karge, ent vihma veel ei sadanud.

Mõni kilomeeter hiljem saime kümne minuti jagu vihma, mis edasise olemise pisut virilaks muutis, kuid kuna olin endale pähe võtnud jõuda Deadhorse’i ehk tee lõppu veel samal päeval kui sõitu alustasime, siis sõitu jätkus kauemaks. Kuna üleval pool polaarjoont päike suvisel ajal ei looju, siis oli see täiesti teostatav – valgust on ööpäev läbi täiesti piisavalt. Ainus asi, mis meid teiselpool mägesid kimbutama hakkas (eriti veel niiske sõiduvarustusega, sest “nii väikese saju tarvis ei ole mõtet hakata vihmariideid selga ajama”), oli läbilõikavalt külm, tugev tuul. Oli tunda, et Arktika ookean on lähedal. Ka maastik kardinaalselt – enam polnud mingeid puid. Vaid madalad põõsad ning rohttaimed katsid lõputuna näivat lagedat välja. Meie aga muudkui veeresime ja veeresime…

Varajastel hommikutundidel olime Deadhorse’is päral. Sadakond kilomeetrit enne sihtpunkti hakkas udutama ning kohalejõudmine toimus juba käsikaudu – teetähised ja sildid olid läbi udu vaevalt nähtavad (veidi enne lõppu silmasime tee ääres kaht hiiglaslikku sarvepaari – veidi unesegasena oleks võinud arvata, et tegemist on miraažiga, ent ometi olid need ehtsad põhjapõdrad!). Külm oli ka. Kuid pime ei olnud. Oleks tahtnud näha loojumatut polaarpäikest, kuid udu ja pilved olid ees. Ent ometi olime kohal! Veidi enam kui seitse kuud pärast Lõuna-Ameerika lõunatipu “vallutamist” olime jõudnud Ameerikate põhjapoolseimasse oma sõidukiga ligipääsetavasse punkti.

Deadhorse on selline huvitav asula, et märis maju seal vist ei olegi. Kõik hooned seisavad vaiadel või millelgi muul, ning selliselt näeb kogu asula välja nagu suur ehitusplats. Kogemata kombel sattusime ööbima naftavälja töötajatele mõeldud soojakusse, kus öö eest küsiti kõigepealt 199 USD. Soojaku kohta täiesti uskumatu hind, ent ju siis on teenistus siin hea. Kauplesime siis hinna 149 USD peale ning võisime lõpuks oma külmunud varbaid soojendada. Kõrvus ulus ikka veel imaginaarne tuul, kui üürgava soojapuhuri saatel kolme fliisteki all uinusime. Väljas oli ikka veel / juba valge.

Kui lõpuks kella kümne ajal hommikul silmad lahti tegime, oli ilm veidi selginenud. Hommikusöögiks sõime meile lohutuseks antud eelmisest õhtust üle jäänud töömehemagustoitu, pakkisime asjad ning sõitsime “linna peale”. Esimese asjana võtsime kütust, mis siin maailma otsas on pea poole kallim kui mujal, kuid valikut pole, kui just bensiinikanistreid ei taha kaasas vedada.

Sõidukid on siin suuremas osas lintidel jooksvad sõidukid, mida terve asula täis on – nende olemasoluga avaneb pilt täielikult polaarse eluviisiga asulale:

Väga palju vaadata polnud. Eks ta peamiselt üks naftapumpamislaager ole. Tee Deadhorse’ist tagasi kulges libedamalt, sest ilm oli ilmselgelt parem kui tulles, st polnud seda külma udu, mis vägisi kiivri vahele oleks pugeda tahtnud. Kuid tee oli ikka samas seisus.

Tagasisõiduks võtsime kaks päeva – ei tahtnud enam kell 2 öösel kuskile saabuda, sest loojumatut polaarpäikest “alpool” enam polnud ning külma ja vihma saime ka kaela.

Oleme nüüd olnud Ameerikate mõlemas “sõidetavas” otsas.