Kui juba Ushuaias olime, oleks olnud patt jätta minemata Tierra del Fuego rahvusparki, kus asub turistide poolt üleekspluateeritud “tee lõpp”. Kohustuslik klõps tehtud, saime mahti natuke ka pargis endas ringi vaadata. Kuigi maailma lõpust oleks oodanud ehk rohkem suurejoonelisust ja draamat, võlus koht meid hoopis vaikse iluga – küllalt madalad, ent ometi väärikad puud, varjulised metsasalud, väikesed ojad. Ei ühtegi lumist mäetippu ega jääliustikku. Tuul oli siiski päris karge ning väljas söögi tegemine võttis sõrmed päris kangeks. Telgis ööbides võisime aeg-ajalt kuulda möödakappavate hobuste kapjade all maad müdisemas.

Tierra del Fuegost enam lõuna poole tsikliga minna ei saa, nii et võtsime suuna põhja. Punta Arenasest sadakond kilomeetrit põhjas seadsime end rannast sajakonna meetri kaugusel telkima – head kohta otsides märkasime jäneseid siin-seal ringi kalpsamas. Enne tekimiskoha leidmist möödusime maanteel mahajäetud kaubajaamast – kõik oli seal olemas – söökla, garaaž, sepikoda, ladu, büroo. Kõik nägi välja nagu oleks tegemist olnud mõne vesterni stseeniga. Tuul keerutas teel liiva üles ning akendes haigutas tühjus. Kõik nägi välja nii, nagu see kunagi ammu-ammu oli sinna ehitatud – sugugi mitte lagastatud ja lõhutud, nagu tihtipeale Eestis näha võib. Küllaltki müstiline paik, ja otse tee ääres.

Kui olime Punta Arenases sularahavarusid täiendadud (sealt algas pikem sõit läbi Tšiili) ning paagi täis tankinud, asusime sõitma piiriametniku poolt üleskiidetud Torres del Paine rahvusparki. Eks oleksime sinna tee leidnud ka ilma ametniku reklaamita, sest näiteks ka Lonely Planet nimetab seda “number üks rahvuspargiks Lõuna-Ameerikas”. Mul selle suhtes miskipärast erilisi ootusi polnud. On ju teada tõde, et tihtipeale avanevad parimad vaated loodusparkides alles siis, kui mõne jalgraja ette võtad, ning et ainult sõiduteid mööda liigeldes jääb paljust ilma. Siiski sai siin ka tsikliga ringi tuuritades häid vaateid nautida ning ka meie telkimiskohast avanes täiesti lummav vaade “torre’dele” ehk tornidele endile. Ka siin oli tugev tuul, ent ei olnud nii palju tolmu, mida ta oleks saanud üles keerutada. Igal juhul tasus sinna minna – türkiissinised mägijärved ning muljetavaldavad graniitkaljud.

Torres del Painest liikusime jälle edasi põhja suunas – ületasime ühe väiksema piiripunkti (mis ei tähenda, et seal poleks pidanud kümnete bussituristide järel järjekorras ootama – Tšiili piiriületused ON aeganõudvad) ning asusime legendaarsele tee nr 40-le (Ruta 40). Algus oli selline, nagu meile on sellest juba paljud rääkinud – kruus, kruus ja natuke liiva. Ja siis äkki – üllatus-üllatus – algas libe muda. Ei noh mudast ei olnud meile keegi mitte kunagi mitte midagi rääkinud! Aga seal me siis olime – Margus üritas anda endast parimat, et mitte külili käia, ning mina hoidsin temast kümne küünega kinni. Kui mõnda aega niimoodi ukerdanud olime, silmasime tee ääras Viedma miitingust tuttavaid Hondadel sakslasi (neli sakslast kolmel rattal). Neil oli ikka võhm väljas. Neile jõudu soovides otsustasime siiski edasi liikuda. Ühes kurvis tulin mina ratta seljast maha, et Margusel veidi lihtsam oleks. Kui paarisaja meetri pärast talle järele jõudsin, olid mu saapad nende külge kleepunud mudast nii rasked, et enam palju kaugemale ei oleks jõudnud kõndida. Jätkasime siis teed kahekesi, vargsi silmapiiri piiludes, et ega see mudatee ükskord juba läbi ei saa, Kuid ei – jõuad üle ühe mäekünka, või jõuad ühest kurvist välja, näed kuidas mudatee kulgeb silmapiirini. Ja silmapiir on siin Patagoonias oi kui kaugel! Vahepeal jõudis ka rahet sadama hakata, nii et igav ei olnud kohe üldse mitte, Unustasin vahepeal isegi muretseda selle pärast, kas olemasoleva kütusega El Calafatesse, lähimasse asulasse, jõuame – sest viimane teel olnud tankla oli suletud ning siin on tanklad teinekord üksteisest paarisaja kilomeetri kaugusel. Lõpuks jõudsime siiski asfaldile, ning siis tuli ka kütusemure taas meelde. Viimased mitukümmend kilomeetrit veeresime kummargil olles, ehk siis maksimaalselt aerodünaamilises asendis, et jumala pärast mitte ulguva (vastu)tuule kätte tee äärde jääda. Lõpp oli õnnelik – El Calafates tanklasse jõudes pandi 32-liitrisesse paaki 30,5 liitrit kütust.

El Calafate on koht, kus pole hirmu, et turisminänni nälg jääks rahuldamata – nii palju suveniiripoode pole ma varem vist reas näinud. Meid need siiski kinni ei pidanud, mistõttu põrutasime vaatama linnast 90 km kaugusel asuvat Perito Moreno liustikku. Ilm kiskus kehvapoolseks, kui kohale jõudsime, kuid me ei lasknud end sellest liialt morjendada. Kõigepealt käisin mina liustikku vaatamas (Margus valvas tsiklit). Ma arvan, et sõnades on seda hiiglast keeruline kirjeldada – lihtsalt hoomamatu on see nähtus. Tohutu suur, sinav hiiglane! Kohutavalt külm oli liustiku juures, seda enam, et ilm keeras aina kehvemaks ja kehvemaks, ning seenevihmasadu muutus aina tihedamaks. Kui Margus liustiku juures oli, tulid tsiklit imetlema ühed brasiillased. Üks neist nägi meie kohvril ühe Brasiilia motoklubi kleebist (saime selle tollelt tegelaselt, kes tsiklile transporti aitas organiseerida, kui katkise rehviga Salvadori lähistel teele jäime)  – tuli välja, et ta ise on sama motoklubi liige. Pärast üürikest vestlust vihma käes suundusid brasiillased kohvikusse, mina jäin välja lõdisema. Ilmselt hakkas neil minust kahju, sest mõne aja pärast oli brasiillane tagasi, tops kuuma kakaod käes. Nii ma siis seisin parkimisplatsil vihma käes, aurav kakao käes, ning ei jõudnud brasiillasi ära tänada. Oli külm, kuid tunne oli soe! Brasiillasi niigi fännav Margus sattus lugu kuuldes neist veel suuremasse vaimustusse. Nüüd pole vist pääsu, kui et peame kunagi kindlasti Brasiiliasse tagasi minema. Vaatame, kuidas plaanidega klapib!