Täna, oma retke saja esimesel päeval jõudsime end maailma kõige lõunapoolseimaks linnaks nimetavasse Ushuaiasse. Tee, mis siia toob, kulgeb pikalt üle tuulise Patagoonia väljade, kuni katkeb hetkeks, jätkudes Tulemaa saarel, mis lõunaosas meenutab meile juba üsnagi kodu, ning veel kaugemas lõunaosas Skandinaavia põhjaosa.

Kui nüüd päris aus olla, siis mulle tundub, et hirmujutud Patagoonia tugevatest, lagendikel hoogu koguvatest tuultest on pisut üle paisutatud. Eks tuult on muidugi tunda, ning aeg-ajalt on tunne, nagu üritaks tuul ratast järskude hoopidega kõikuma lüüa, kuid midagi hirmsat ei ole. Ehk on asi selles, et meil on tõeliselt raske ratas… Patagoonia maastik ise on küllaltki ilmetu, kuid õnneks esineb siin mõningasi pinnavorme, nii et tee ei kulge sadade kilomeetrite viisi otse (ehkki palju on ka selliseid momente, kus pulksirge tee kaob kusagil kaugel silmapiiri taha) – on ikka mõned kurvid ning tuleb sõita üles-alla. See kummutas järjekordse meie arusaamadest, et tee Ushuaiasse viib läbi “mittemidagisuse” (ingl.k. “nothingness”). Pikk ta muidugi on, aga täiesti talutav.

Ushuaiasse jõudmiseks tuleb paarisajaks kilomeetriks põigata Tšiilisse. Selle koha pealt ei ole öelda muud, kui et piiriületus on siin kohutavalt ebamugavaks tehtud – täita tuleb hunnik pabereid ning panna allkiri, et sa ei vii riiki sisse taimseid või loomseid toiduaineid – see välistab ju vist enam-vähem kõik peale vee. Väidetavalt kaitstakse kohalikku loodust nii haiguste eest. Aga mõelge nüüd ise, kui kaugele üks motomatkaja (veel vähem kaks motomatkajat) jõuab, kui tal on varuks ainult vett! Veterinaarametnik vaatas küll kahtlasel pilgul meie rattal olevat laadungit, kuid lasi meid põhjalikuma kontrollita minema. Nii sai riiki sisse toodud pisut Knorri kartulihelbeid, tuunikalakonserv, veidi soola ja suhkrut ja ehk midagi veel. Alati ei mäleta ju, mis sa sinna kohvri põhja oled pannud!

Tulemaale saabudes meenus meile kodu. Maastik on muidugi hoopis teistsugune, kuid loojuva päikese valguses põlluveerele telki üles pannes tekkis korraks tunne, nagu oleksime Eestis. Isegi raudrohi ja ristikhein on siin olemas! Pärast Buenos Airese pöörast kuumust oli siin järsku päris külm (umbes 13 C), nii et magasime, mütsid peas.

Kaugemale lõunasse sõitus muutus maastik kardinaalselt – ühel hetkel tekkisid silmapiirile äratuntavad mäed (mitte enam künkad) ning tee oli ootamatult ääristatud okaspuudega. Meile tuli kohe meelde Norra. Eks Ushuaia olegi Ameerikate mõistes ilmselt sama nagu Eurooplaste jaoks on Nordkapp. Ushuaia ise ei ole mingi tagasihoidlik kaluriküla, vaid täitsa trendilembene linn. Majad on siin väikesed ja igaüks isemoodi, luues huvitava atmosfääri. Iseenesest mõista võlgneb linn suurema osa atmosfäärist selle taustal olevatele lumelaigulistele mäenõlvadele ja Beagle’i kanalile, mis muudavad õhu kargeks ja vaated kauniks.

Homme võtame ette sõidu sinna, kust teed enam edasi ei lähe, ning siis pole, muud, kui alustada pikka-pikka sõitu põhja suunas…