Pärast seda, kui Dakari jälgimisest oli isu täis saanud, võtsime suuna UNESCO nimekirja kuuluvale Valdési poolsaarele. Maastik on seal suuremas osas kohutavalt üksluine – tasane, ning nii kaugele kui nägema ulatub, pole muud kui puusakõrgused põõsad ning liiva üles keerutav tuul. Õnneks kohtasime aeg-ajalt üle tee tõttamas mõnd guanaakot ning nandusid (või vähemalt nandu moodi linde). Poolsaare võlu peitub siiski rannaääres, kus on juba huvitavamad pinnavormid ning kus võib pesitsemas kohata hülgeid, merilõvisid ja pingviine. Kevadeti tulevad ranna äärde paarituma ka vaalad, kes meil seekord enesestmõistetavalt nägemata jäid, kuna suvi käes.
Telkisime ilusas üksildases kohas Punta Nortes:
Huvitav on siin Argentinas see, et kui kaardile on märgitud asula, siis ei maksa oma ootusi liiga kõrgele ajada – asula võib väga vabalt tähendada kas tanklat, estancia’t (talumajapidamist) või mõnda uurimisjaama. Punta Norte näiteks koosnebki ainult merilõvikoloonia külastuskeskusest.
Merilõvidel oli vist parajasti paaritumisperiood – huvitav oli jälgida, mismoodi nad rannal lebades end üksteise vastu hõõrusid ning ruigasid ja korskasid (ei ole vist adekvaatne kirjeldus merilõvide kohta). Veel lahedamad olid poolsaare idaranniku keskosas pesitsevad pingviinid. Ehkki nad ei lenda, on nad lähemal vaatlemisel ikka linnud mis linnud – sellest saab aru läikiva sulgkatte ning pilgu järgi. Vaevalt poolemeetrised pingviinid magavad seistes, mõned üksteise vastu toetudes.
[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Valdez-Punta-del-norte-meril6vid.mp3]
Pingviiniranna panoraam:
Rohkesti oli ka nandusid, kes on sarnased jaanalinnule:
Kui Valdési raskesti sõidetavad kruusateed läbitud, oli plaan sõita maailma lõunapoolseimasse linna, Ushuaiasse. Tee sinnani viib läbi maa-ala, mida teatakse Patagoonia nime all. Kiireim võimalus Ushuaiasse jõuda on mööda teed nr 3, kuid see on surmigav. Seetõttu otsustasime natuke mööda kõrvalteid sõita. Mööda selliseid, mis on paberkaardil olemas, kuid mis GPS-i kaardil ainult rajana on märgitud ning mis aeg-ajalt üldse kuvarilt ära kaovad. See oli hea otsus.
Üle 250 kilomeetri oli vahelduvat kruusa-kivi-liivateed. Kohati võis üle suurte kivide põrutades hambad välja põrutada, siis jälle pehmed liivakohad, kus ratas oma rada tahtis minema hakata, eriti kui esiosas kaks tagavararehvi lisaraskuseks on. Lisame sellele veel sügavad pikkirööpad ja pead-väänavad tuuleiilid, mis tervet ratast teelt järsult välja tahavad lükata. Stabiilseimaks kiiruseks osutus nendel teedel olema umbes 100-120 km/h – kui ratas suuresti nullib ristirööpad (“treppis” tee) ja muud suuremad augud, mõhnad või väljaulatuvad kivid. Või siis sõita 20-30km/h suure amplituudiga, ent “pehme” iseloomuga värina saatel. Meie kiirusevalik langes enamasti kiirema kasuks, ent samas võib selline suurem kiirus ootamatult tekitada ohtlikke olukordi, näiteks kui mõni eelnev 4×4 on lambist osutanud rida vahetada ja sujuvalt kõrvale suunatud pikirööpad tekitanud (esiratas tahab uut vagu mööda minna – tagaratas aga keskelt minna või otsib “oma teed” mööda järskusid rööpaääri = viskab ratta kohati risti teepeale ja siis on tükk tegemist, et suurt inertsi kandev visklev massiivne ratas uuesti n.ö. sirgeks stabiliseerida, nii et ise ülepeakaela kraavi ei lenda), kusjuures gaasi mahalaskmine teeb enamasti asja veelgi hullemaks ja mootorratta puhul üldjuhul tähendabki see kummulikäimist, sest siis mootori pidurdades muutub esiosa veelgi raskemaks ja sinka-vonka “vajub sisse” pehmesse pinnasesse – parim ravi on vastupidi kindla käega gaasi korralikult peale keerata, et esiosa kergeks teha, et too ise stabiilse trajektoori leiaks. Ise sangas kangestuda samuti ei tohi, mida kiputakse tegema, kui asi liiga hulluks käes läheb ja refleksist juhtrauast kramplikult kinni püüad hoida – ütleks, et see on isegi kõige suurem risk kontrollimatu olukorra saavutamiseks. Tuleb väga lõdvalt lenksu hoida ja rattal vaid oma keha kaalu asetusega ja gaasiga mängida. Ehk siis tuleb oma loomulikele refleksidele vastu töötada. Aga ka see alati ei aita – üks tee äärde maandumise stiilinäide siin:
Meie õnneks oli seal tookord “ootamas” pehme liiv – ilmselt maandumiseks parim koht. Ja meie Verni alumiiniumkohvrid roolivad – nad jätkuvalt ennast kivikõvadena tõestanud, mõned mõlgid ja kõverad seinad aga peavad endiselt vett ja sülearvuti jms. õrn elektroonika on sees (siiani) ilusti kaitstud.
Rasketele oludele vaatamata oli tegemist väga nauditava sõiduga. Terve päeva jooksul sellel teel möödus meist vaid kaks autot. Teisisõnu oli tegemist just meie maitsele vastava teega: üksildus ja sealne loodus on lihtsalt lummav!
Mõned panoraamid Patagoonia loodusest:
Ja meie miljonivaatega telkimiskoht:
Ja Patagoonia lagedate väljade tohutu tuul telgist kostuna:
[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Patagoonia-tuul-telk.mp3]