Rubriigiarhiiv: Kesk-Ameerika

Raamat valmis

Raamat "Ühel Teljel Ümber Planeedi"
Ühel Teljel Ümber Planeedi raamatu esikaas

Pärast seda, kui me tagasi jõudsime, on meilt korduvalt küsitud – millal raamat tuleb. Nüüd on ta lõpuks valmis! Kaua tehtud kaunikene, kui nii öelda. Hästi paljude piltidega ning olulisemaid momente lahti seletavate sõnadega, kokku 318 lehekülge kellele nostalgiat, kellele inspiratsiooni.

Raamatu kujundas Michael Walsh, trükkis Greif.

Raamatu esitlus toimub 9. novembril algusega kell 18.00 Eesti Rahvusraamatukogus Looduse Omnibussi loodusõhtu raames. Palume oma osalemissoovist teada anda aadressil info@yhelteljel.ee (registreerunutele kehtib tasuta sissepääs).

 

Kokkuvõtteks Ameerikatest

Mida lähemale meie ekspeditsiooni uue etapi, st idapoolkera algus nihkub, seda harvemini põikavad mõtted tagasi, sellele mis on olnud, ning seda tihedamini leiame end mängimas mõtetega sellest, mis meid ees ootab. Enne, kui ees ootavate riikidega seotud ootused ja muremõtted meid täiesti endasse haaravad, on praegu, nädal enne seikluse jätku, vast hea aeg möödunule heita veel üks pilk. Selline kokkuvõtlik – mitte liialt pikk ega põhjalikult analüüsiv – asjadele, mis on köitnud, ning mõtetele, mis on tekkinud.

Loe edasi Kokkuvõtteks Ameerikatest

Kesk-Ameerika pildid

Chiapase põliselanikud oma argielus

Aega võttis, aga asja sai! Kesk-Ameerikas viibisime maikuus, ja nüüd on asjalood lõpuks niikaugel, et oleme üles saanud Kesk-Ameerika (sh Mehhiko) analoogpiltide galerii, mis asub siin.

Kurvastusega peame nentima, et filmirullide saatmisega USA-st on hävinenud kahe ja poole filmirulli jagu magusat kraami California poolsaarest – ilmutusse viies selgus, et kellegi ilmatuma rumal/lohakas/kuri käsi on need rullid valguse käes lihtsalt lahti rullinud ning minu mitme päeva tööst on alles jäänud vaid valged kaadrid. Oli see posti- või tollitöötaja, kes seda enam teab, kuid kripeldama jääb see vist küll igavesti.

Lähitulevikus saavad üles ka Põhja-Ameerika pildid.

Baja ulmest veel

Kuu, kaktused ja inspireeriv loodus - see on Baja California.

Eks mida rohkematelt mootorratturitelt küsida, mis teeb Baja nende jaoks eriliseks (ja miks siia nii palju ameeriklasi tuleb), seda erinevamaid vastuseid saab. Meile jääb Baja eelkõige meelde selle keskosa loodusega. Siin on palju küllaltki üksluiset maastikku, mis kümnete ja kümnete kilomeetrite vältel eriti ei vaheldu, nii et kohati kipub 100 km/h mööda tikksirget teed sõites unigi peale tulema. Kui peateelt kõrvale pöörata, korraks seisma jääda ja ringi vaadata, avaneb aga hoopis teine vaatepilt – kõik kohad on täis kaktuseid ja muid, parajalt veidraid taimi, millest isegi und ei oleks osanud näha. Tornidena taeva poole sirutuvate kaktuste vahel ringi kõndides tekib tunne, nagu oleks muinasjutumaal. Või kosmoses. Loe edasi Baja ulmest veel

Kogemata Mexico Citys

Mexico City peatänav

Pärast San Cristóbal de las Casas’t oli plaan sõita Vaikse ookeani rannikuni ja siis mööda rannikut hakata põhja poole liikuma, vältimaks üht suurimatest linnadest maailmas, Mexico Cityt. Enne, kui rannikule jõudsime, pidime läbima mägise rajooni, kus pilved meiega ühel kõrgusel salapäraselt mööda mäekülgi üles-alla liiguvad. Nagu sellistel kõrgustel ikka.

Loe edasi Kogemata Mexico Citys

San Cristóbal de las Casas

2100 meetri kõrgusel asuvasse San Cristóbal de las Casase linna plaanisime jääda vaid üheks ööks. Lonely Planetist loetud jutt järjekordsest koloniaalimest ei suutnud meis vaimustust tekitada, pigem olime motiveeritud asjaolust, et üks magamata öö (vt eelmist postitust) vajas kompenseerimist. San Cristóbal näis olevat selline koht, kus saab end korralikult, ilma turvalisuse pärast kartmata välja magada.

Hommikul rutates linnavalitsuse büroosse minnes, et Mehhiko teede kaarti leida, jõudsin aga arusaamisele, et selles linnas on midagi sellist, mida ei ole teistes linnades, mida oleme siiani külastanud. Nii sündis otsus jääda veel üheks ööks.

Loe edasi San Cristóbal de las Casas

Yucatáni pärleid ja kõntsa

Chizen-itza (1)

Mõned päevad tagasi saabusime Mehhikosse, mis on meie jaoks viimane riik enne USA-sse jõudmist. Piiriületus oli väga konkreetne, ehkki koopiamasina vahet jooksmine võttis jälle parajalt aega.

Esimese asjana võtsime Yucatáni poolsaarel ette teekonna Chichén Itzásse, maiade ühte tuntumasse arheoloogilisse leiupaika. Arhitektuuriliselt on see väga mitmekesine – peale sümboliks saanud püramiidide leiab sealt ka igasugu muid struktuure, sealhulgas rohkelt sambaid. Huvitav on mõelda, mismoodi maailma eri paigus asunud iidsed tsivilisatsioonid on oma ehituskultuuris tulnud väga sarnastele lahendustele – sambaid oleme näinud ju nii Kreekas kui Iraanis, kuulsas Persepolises. Ja nüüd siin ka!

Loe edasi Yucatáni pärleid ja kõntsa