Eks mida rohkematelt mootorratturitelt küsida, mis teeb Baja nende jaoks eriliseks (ja miks siia nii palju ameeriklasi tuleb), seda erinevamaid vastuseid saab. Meile jääb Baja eelkõige meelde selle keskosa loodusega. Siin on palju küllaltki üksluiset maastikku, mis kümnete ja kümnete kilomeetrite vältel eriti ei vaheldu, nii et kohati kipub 100 km/h mööda tikksirget teed sõites unigi peale tulema. Kui peateelt kõrvale pöörata, korraks seisma jääda ja ringi vaadata, avaneb aga hoopis teine vaatepilt – kõik kohad on täis kaktuseid ja muid, parajalt veidraid taimi, millest isegi und ei oleks osanud näha. Tornidena taeva poole sirutuvate kaktuste vahel ringi kõndides tekib tunne, nagu oleks muinasjutumaal. Või kosmoses.

Nagu allolevalt pildilt näha, on Baja peatee (justnimelt ainsuses, sest nagu ühele pikalt väljaveninud poolsaarele kohane, ongi siin peaasjalikult üks tee, mis viib põhjaosast lõunatippu välja) vägagi korralik ja poolsaare annab vabalt läbi sõita ka tänavamootorrattaga:

Küll aga on kõige inspireerivam loodus millegipärast pea alati raskemini ligipääsetavates kohtades, seega paelusid meid rohkem igasugu väiketeed ja liivarajad, mis peateelt kõrvale pöörasid:

Ehk üheks kõige ulmelisemaks nähtuseks olid minu jaoks Cirio puud, mis näevad tõesti välja nagu oleksid nad pärit mõnelt teiselt planeedilt, samas on neis tõelist ürgsust. Nad võtavad igasugu kujusid: kord on paindunud looka (mõnikord lausa nii, et ots puudutab maad), kord hargnevad otstest, meenutades kahvlit. Pikkus varieerub enamasti 3-5m vahel, mõned harvemad isendid viskavad ka üle 10 meetri.

Mõni kaktus on tuntud ka kodusest lillepotist – küll aga on siin tegemist hoopis teistsuguste mõõtmetega. Need kerad olid ikka korvpallist suuremad:

Ja siin veidrad “marmelaadililled”. Kohati oli maapind nendest punane:

Muid taimi:

Alloleva pildi paremas alumises nurgas kasvab agaav, mis on ehk rohkem tuntud selle poolest, et selle ühest alamliigist valmistatakse tequilat. Tähelepanuväärne on siiski see, et sellel taimel kulub aastaid, et õitsema hakata – ogalise lehepuhma seest kasvab välja pikk vars, mille otsas on lopsaks õitepuhm. Kuna kõik kogutud ressursid kuluvad õitsemisele, siis pärast seda taim kohe sureb.

Panoraame teelt ja mujalt:

Kaks Bajal veedetud öödest magasime telgis, inimtühjades kohtades, ümberringi ainult kaktused. Ühel õhtul, kui olime just telki üles panemas, külastas meid üks kohalik:

Jutt. et madusid ei tasu üldiselt karta, vastab tõele – see meetrine loom pelgas hoopis meid. Nii kui meid märkas, tardus paigale. Siis roomas lähima kaktuse varju peitu ja ootas seal, kuni me ära läheme. Siis pages ise.